Книги, похожие на «Ivo Tšetõrkin, Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!»

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

„Lõpuks, kui poripritsmed katavad autot kuni katuseni, jõuame kohale.See on minu unistuste kodu – maja keset vihmametsa. Lapsed kiiguvad orhideesid täis puuoksa küljes. Akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Öö hakul lendavad õhus neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja tsikaadide sirin on nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima.“ Lähen Brasiiliasse doktoritöö jaoks lehelõikajasipelgaid uurima ja vihmametsi päästma. Mu elupaigaks saab telk, vannitoaks metsaoja ja esmatarbevahendiks matšeete. Pean öösiti tolmuimejaga sipelgatele jahti, võitlen ninakarude, opossumite, aeglasevõitu tudengite ja maanteeröövlitega. Pärast kahte aastat Brasiilias olen looduse kõrval hakanud armastama inimest – saan aru, et me kõik liigutame väikeste sipelgate kombel seda suurt ilmapalli.

Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks? Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas. Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!

Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi.Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud.Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.Maarja Yano