Книги, похожие на «Liina Org, Minu Suriname»

Aleksander Kaasiku poliitiliste ja ajalooliste teravikega reisikiri on autosõidust Valge mere äärde. Pilk looduse ning kurjuse armastajatest. Kunstilised fotod ja aktiivsed lingid teevad Karjala virtuaalsemaks. Russofoobidele pole soovitatav. Autori eelmine raamat „Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal” oli pildi- ja ajaloohuvilistele sõidust Musta mere veerde.

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi.Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna.Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi.Kõik see varises aga üleöö kokku.Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Vaimukas ja hea huumoriga kirja pandud reisikiri näitab lugejale, et Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias erinevad siiski pisut turismibrošüürides kirjeldatust. Ja teekond nendeni võib olla tunduvalt värvikam kui ime ise.

Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.