Книги, похожие на «Helmi Vela, Minu Albaania. Paradiis ja põrgu.»

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Kohe meie koduukse taga asuvast ja meie ühiste läänemeresoome juurte tõttu olulisest maast Karjalast on eestikeelne raamat seni puudunud. Tõnu ja Viktoria Tuulase teos „Karjala kauge kutse” on sündinud mitme aasta jooksul tehtud Karjala-reiside tulemusel. Soome lahe ääres paiknevast väikesest Repino alevist jäävad kaugel põhjas Valges meres asuvad Solovetsi saared üle tuhande kilomeetri kaugusele. Läbitud vahemaadest olulisemad on siinses raamatus aga kohtumised Karjala rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandiga ning kohalike inimestega. Samuti väga eripalgelise ja lummavalt kauni loodusega. Kuna Viktoria töö tõttu Eesti peakonsulina Peterburis elasid autorid seal mitu aastat, algasid reisid alati Neevalinnast. Seetõttu oli kogu korraldus ja kohalejõudmine kindlasti ladusam. Eestist lähtuvaid Karjala-reise planeerides tuleb huvilistel ise veel veidi eeltööd teha.Autorid ei käsitle raamatus ainult tänapäeva Karjala Vabariigi territooriumi, vaid kogu ajalooliselt Karjalana määratletud ala. Siit saab hea ülevaate Karjala ajaloo olulistest tahkudest. Rohked fotod tutvustavad lugejale paikasid, mida tasub külastada. „Karjala kauge kutse” on selle suure ja rikka maa praktiline teejuht.

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

See on ajaloo- ja kunstirännak imeilusasse Itaaliasse. AlustameIgavesest Linnast, jätkame rännakuid laguuni saartele rajatud Veneetsias.Maailma kunstipealinnaks kutsutud Firenze lugematutest aaretest valime seekordSanta Maria del Fiore katedraali, Signoria väljaku ja legendaarse Uffizigalerii. Peatume Milanos, kus väikese Santa Maria delle Grazie kloostrirefektooriumi seinal on maailma kõige kurvema saatusega maal – Leonardo daVinci „Püha õhtusöömaaeg”. Meie teele jäävad armastuse linn Verona, viltuse torniga Pisa ning Monrealekatedraal kaugel Sitsiilia saarel. Ja keset Itaaliat Titano mäel asuv tillukeriik San Marino, mis võib uhkustada maailma vanima vabariigi tiitliga.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana.Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!Aimar Ventsel