Книги, похожие на «Isaac Asimov, Mina, robot»

Väikeses Inglismaa kuurortlinnas läksid viie aasta eest vanemate survel lahku tunnustatud kunstniku poeg ja kõrtsilauljanna tütar. Polnud päeva, mil nende südamed ei oleks teineteist meenutades valust kokku tõmbunud. Kui noored elu paratamatusega juba leppima hakkasid, toimus nende taaskohtumine, sama möödapääsmatu kui saatus. Sest aeg on armastusele sama mis tuul tulele – väikese kustutab kiiresti, suure aga õhutab veelgi suuremaks.

Suurbritanniast pärit lavakunstiõpilane Claire elab New Yorgis tööloata ja haarab kinni ainsast käeulatuses olevast teenimisvõimalusest, etendades hotellide baarides kergemeelseid näitsikuid, et aidata ühel lahutusadvokaatide firmal truudusetuid abielumehi vahele võtta.Kui üks tema sihtmärk muutub mõrvajuurdluse objektiks, palub politsei Claire’ilt, et too kasutaks oma näitlemisoskusi kahtlusaluselt ülestunnistuse väljameelitamiseks. Aga Claire’il on kahtlusi selle osa suhtes, mida teda tahetakse mängima panna. Kui Baudelaire’i surmahõngulise luule uurimisele pühendunud kirjandusteadlane Patrick Fogler on tõesti mõrtsukas… Või on ta hoopiski kõige korralikum abielumees, keda Claire on kunagi kohanud? Ja kas selles lavastuses on peidus veel midagi peale selle, mida temale on räägitud?Ja siis taipab Claire, et ta on võtnud vastu kõige ohtlikuma rolli oma elus. Enam ei ole selge, kas tema jahib tapjat või jahib ülimalt rafineeritud sadist teda ennast …Et kahtlusaluse haigeid erootilisi kihusid täpsemini paika panna, ühineb Claire põrandaaluse BDSM-netikogukonnaga ja käib piitsutamiskeldrites. Aga see kõik on lapsemäng võrreldes baudelaire’likul dekadentsimaastikul aset leidvate tõeliste roimadega.

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.