Книги, похожие на «Ove Sander, Margit Arndt-Kalju, "Meie vaimulikud". Ove Sander»

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

Kes on inimene ja mis on tema tegevuse eesmärk siin Maa peal? Miks on inimene astunud kõrvale oma tegelikust arenguteest ja asunud hävitama koduplaneeti Emakest Maad, olles sellisena kõige kahjulikum olend nii sellel planeedil kui ka kogu Universumis? Sellisel kriitilisel ajaperioodil, mil inimkond on teel kuristikku, pakub Vene vaimne õpetaja, Viimse Testamendi Kiriku nime kandva uue vaimse liikumise juht Vissarion õpetust, mis aitab ületada nii ilmalikust kui ka dogmaatilisest religioossest maailmavaatest tulenevat killustatust. See on õpetus inimese taevasest ja maisest päritolust, vaimu ja mateeria kooseksisteerimisest. Sellele õpetusele tugineb Lääne-Siberis, Sajaanide eelmäestikus 1990. aastatel Vissarioni loodud ökokogukond, mis on rajamas uut ühiskonda ja seab igapäevaelus esikohale hinge arendamise armastavate ja harmooniliste suhete kaudu üksteise ja loodusega. Sellest raamatust leiab lugeja Vissarioni antud esmased õpetuslikud alused, mida tema järgnevad raamatud avavad konkreetsetes elulistes olukordades, vastates inimeste esitatud küsimustele.

Ajal, mil Euroopa Liidu reakodanik on harjunud sisustama oma külmkappi supermarketist ostetud anonüümsete purgikestega ega tee loodusesse sattudes vahet kuuse ja kase vahel, mõjub Onu Bella otsekui mõni Jules Verne’i kangelane, kes üksikule saarele jõudes millestki puudust ei tundnud. Ammendamatud teadmised kokakunsti ning aianduse valdkonnas muudavad Onu Bella alistamatuks – tema oskab iga puuoksakese enda heaks tööle panna, näiteks hõlmikpuu lehtedega peseb ta pead ning tulemus saab hea. Arusaadavalt ei hoia Onu Bella oma teadmisi endale, vaid jagab lahkelt lugejatega. Seetõttu on tegemist väga praktilise teosega, mida võib lugeda ka kui koka- või nõuanderaamatut. Aga kuna autoriks on Onu Bella, siis lisandub sellele veel palju muud. Sest onud võivad rääkida millest tahes, alati on huvitav. Teate ju küll – hunt vaatab ikka metsa poole, sama lugu on onudega! Meeldivat külaskäiku ja tundke end Onu Bella juures nagu kodus! Andrus Kivirähk (kirjanik)

Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu.Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas.Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.

„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus.Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.