Книги, похожие на «Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi»

CIA agent Tess Marlow on harjunud ohtudele julgelt näkku vaatama, kõik ta lihtsad inimlikud tunded on range kontrolli all. Selleks, et leida oma hea sõbra ja eestkostja tapjad ning paljastada salajane vandenõu, mis keerleb iidse reliikvia ümber, tuleb Tessil ilmuda Euroopa kõrgemasse seltskonda. Aga ta pole sugugi rõõmus, et juhtkond käsib tal võtta endale abiliseks tsiviilisiku – tähtsate ja kasulike sidemetega ekstsentrilise miljonäri, keda näivad huvitavat üksnes seiklused. Et sellesse miljonäri võib ka armuda, tundub juba täiesti uskumatu. Armastus pole kindlasti mitte CIA agentide jaoks! Või siiski?

Kas armastus on võimalik, kui kõik on ainult üks suur vale? Brant oli kahekümneaastaselt tehnoloogiamiljardär. Ta on olnud minuga koos kolm aastat. On teinud mulle neli abieluettepanekut. Olen andnud talle neli eitavat vastust.Lee niidab muru, kui ta just majaperenaisi ei põruta. Osav käte, suu ja teisteriistadega. Olen teda kaks aastat lakkamatult jälitanud, teab ta seda ise või mitte.Laske käia. Mõistke mind hukka. Teil ei ole aimugi, mida minu armastus endaga kaasa toob.Kui te arvate, et olete seda lugu varem kuulnud, siis uskuge mind – te eksite.Ma olen valmis armastuse nimel võitlema, valetama, varastama. Aga kumba meest ma vajan rohkem?Alessandra Torre on paljude New York Timesi menukite autor. Tema romaanid on pilgeni täis põnevust ja erootikat ning need nõretavad romantikast. Alessandra kirjutisi on avaldanud ajakirjad Elle ja Elle UK ning Cosmopolitan. Alessandra Torre “Mustad valed” on täiuslik ajaviiteromaan neile, kellele meeldivad julgemad armastuslood.

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla. Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.