Книги, похожие на «Фрэнк Брейди, Lõppmäng»

„Valitsuse maja“ ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine’i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi „Sõja ja rahu“, Grossmani „Elu ja saatuse“ või Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab „Valitsuse maja“ mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

See on aus raamat, kus Kuku – nagu teda kutsutakse – räägib avameelselt kõigest. Loomulikult neist rohkem kui 40 filmirollist, millega ta on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku. Ent ka paabulinnusabana kirevast eraelust, kuhu kuuluvad kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega ja palju kooselusid. “Ma olen oma elu alustanud umbes 20 korda uuesti, nullist pihta,” ütleb Kuku, kes joomatsüklite kiuste tõuseb ikka ja jälle tuhast nagu fööniks. Elulooraamatus räägivad Kukust 20 inimest: lisaks peategelasele endale ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

Ajal, mil Euroopa Liidu reakodanik on harjunud sisustama oma külmkappi supermarketist ostetud anonüümsete purgikestega ega tee loodusesse sattudes vahet kuuse ja kase vahel, mõjub Onu Bella otsekui mõni Jules Verne’i kangelane, kes üksikule saarele jõudes millestki puudust ei tundnud. Ammendamatud teadmised kokakunsti ning aianduse valdkonnas muudavad Onu Bella alistamatuks – tema oskab iga puuoksakese enda heaks tööle panna, näiteks hõlmikpuu lehtedega peseb ta pead ning tulemus saab hea. Arusaadavalt ei hoia Onu Bella oma teadmisi endale, vaid jagab lahkelt lugejatega. Seetõttu on tegemist väga praktilise teosega, mida võib lugeda ka kui koka- või nõuanderaamatut. Aga kuna autoriks on Onu Bella, siis lisandub sellele veel palju muud. Sest onud võivad rääkida millest tahes, alati on huvitav. Teate ju küll – hunt vaatab ikka metsa poole, sama lugu on onudega! Meeldivat külaskäiku ja tundke end Onu Bella juures nagu kodus! Andrus Kivirähk (kirjanik)