Книги, похожие на «Фрэнк Брейди, Lõppmäng»

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.„Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.E-raamat ei sisalda fotosid.

Üleminek romantismiajastust modernsesse ühiskonda tõi kaasa suuri murranguid. Ühiskond pidi lühikese aja jooksul kohanema industrialiseerimisest tingitud fundamentaalsete uuendustega. Raudteede kasutuselevõtt, töö- ja puhkeaja lahutamine ning linnade kasv muutsid inimese aja- ja ruumitaju. Käesolevas teoses vaadeldakse nende abstraktsete ühiskondlike muutuste taga seisvaid inimesi: teenijatüdrukuid, suurlinna elanikke, sisse- ja väljarändajaid, arste, töölisi, ettevõtjaid, kunstnikke, insenere, õpetajannasid ja teisi sotsiaalseid tüüpe, kes mängisid noil aegadel tähtsat rolli või olid tõusmas ühiskondlike muutuste keskmesse. Kolmeteistkümnes peatükis kirjeldavad tuntud ajaloolased nende inimtüüpide varal selle ajastu traditsioone, saavutusi ja muutusi. Seeläbi luuakse paeluv pilt inimesest tema ajas: majanduslik ja poliitiline elu, ent ka see, kuidas ta koges sündi ja surma, armastust ja seksuaalsust, tervist ja haigust, tööd ja tarbimist, usku ja teadust on nende käsitluste teema.Sisukord ja autoridSissejuhatus: 19. sajandi inimene (Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt)Tööline (Vincent Robert)Ettevõtja ja juht (Youssef Cassis)Insener (Sylvie Schweitzer)Arst (Oliver Faure)Usklik (Michela de Giorgio)Teenijatüdruk (Gunilla-Friederike Budde)Õpetajanna (Claudia Huerkamp)Kodanik (Gérard Noiriel)Sisse- ja väljarändaja (Frank Caestecker)Suurlinna elanik (Friedrich Lenger)Kunstnik (Ute Frevert)Aadlik (Giovanni Montroni)Talupoeg (Heinz-Gerhard Haupt, Jean-Luc Mayaud)Raamatus on iga autori kohta ülevaatlik taustateave, iga teema kohta kasutatud kirjanduse loetelu ning isikunimede register. Raamatu on tõlkinud Ursula Vent.Kaia Sisaski arvustust (Sirp, 29.03.2019) saab lugeda SIIT.Varem on samas sarjas ilmunud, kuid nii mõnigi neist paberil otsa saanud: „Vana-Kreeka inimene“ (2001), „Bütsantsi inimene“ (2002), „Keskaja inimene“ (2002), „Romantismiaja inimene“ (2003), „Vana-Rooma inimene“ (2005), „Valgustusaja inimene“ (2006), „Renessansiaja inimene“ (2010), „Vana-Egiptuse inimene“ (2012). Vaata kodulehelt täpsemalt, millised neist on välja antud ka e-raamatuna.2019. aastal ilmub ka 10. raamat «20. sajandi inimene».Sarja toimetaja ajaloolane Ursula Vent vastab Valle-Sten Maiste küsimustele (Sirp, 29.03.2019) SIIN.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …