Книги, похожие на «Elsbet Parek, "Litteraria" sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus»

Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk.

See on aus raamat, kus Kuku – nagu teda kutsutakse – räägib avameelselt kõigest. Loomulikult neist rohkem kui 40 filmirollist, millega ta on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku. Ent ka paabulinnusabana kirevast eraelust, kuhu kuuluvad kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega ja palju kooselusid. “Ma olen oma elu alustanud umbes 20 korda uuesti, nullist pihta,” ütleb Kuku, kes joomatsüklite kiuste tõuseb ikka ja jälle tuhast nagu fööniks. Elulooraamatus räägivad Kukust 20 inimest: lisaks peategelasele endale ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.Autor viib lugeja kaasa inimelu kõige kriitilisematesse hetkedesse. Siin saab tihti määravaks see, millest moodsas meditsiinis pahatihti puudu jääb: haige tervenemiseks on kõrgtehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride kõrval eluliselt oluline ka inimlik empaatia – südame hääl ja hoolivuse keel.Praegusel ajajärgul, kui ühiskonda on värskelt raputanud koroona- pandeemia, on õdedest ja teistest meditsiinitöötajatest saanud sõna otseses mõttes oma eluga riskivad meie aja kangelased. Just nüüd kaaluvad paljud noored, kas neile sobiks õe õilis, kuid samas väga nõudlik eriala. See südamlik raamat julgustab nii tulevasi meditsiiniõppureid kui ka kõiki meid – potentsiaalseid patsiente – ulatama sagedamini toetavat kätt abivajajale ning mõistma paremini tööd, mida teevad tänapäeval õed.„See raamat pani mu nutma. Sundis mõtlema. Ajas naerma. Innustas mind hindama üht kõige alahinnatumat ametit kõrgemalt kui eales varem.” – Adam Kay, raamatu „See teeb haiget” autor