Книги, похожие на «Elsbet Parek, "Litteraria" sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus»

Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad kõik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, töökas, faktitäpne, emotsionaalne, isikupärane. Üldjuhul teatakse sedagi, et Uba võitles ETV ekraanile välja suured võistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suurepärast suhtlemisoskust. Vajadusel läks ta visalt ja jõuliselt kas või läbi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba meenutavad pereliikmed, kolleegid Eesti Televisoonist, sportlased ja tuntud eestlased. Raamatus on rohkelt ajaloolisi pilte.

Romanovid olid uusaja kõige edukam dünastia, kelle võimu alla kuulus ligi kuuendik kogu planeedi maismaast. Kuidas suutis üks perekond muuta sõjast laastatud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?Montefiore „Romanovid” on inimlik lugu tsaaridest ja tsaarinnadest, kellest mõnda oli õnnistatud geniaalsuse, teist hullumeelsusega, ent keda kõiki innustas püha isevalitsuse idee ja keiserlikud ambitsioonid. Montefiore haarav kroonika toob päevavalgele loo piiramatust võimust ja armutust impeeriumi ehitamisest, millele heitsid varju paleeintriigid, perekonnasisene võimuvõitlus, seksuaalne lodevus ja pöörane ekstravagantsus ning mille tegelaskujudeks on mitmesugused seiklejad, kurtisaanid, revolutsionäärid ja poeedid – Ivan Julmast kuni Lev Tolstoini ja kuninganna Victoriast Vladimir Leninini. Hea kirjandusliku sulejooksuga kirjutatud ja uutele arhiiviuurimustele toetuv „Romanovid” on haarav lugu triumfist ja tragöödiast, armastusest ja surmast, üldistusjõuline uurimus võimust ja tabav portree impeeriumist, mis tänaseni määratleb Venemaa olemust.Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Simon Sebag Montefiore ajalooraamatud „Jeruusalemm”, „Stalin. Punase tsaari õukond”, „Noor Stalin”, „101 ajaloo suurkuju” ja „Koletised”.E-raamat ei sisalda illustratsioone.

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.""Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos.See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu.Kätlin KaldmaaKui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna.Hanneleele Kaldmaa