Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Liiseli võti»

Fakt, et Teil on kaabu peas, annab Teile vaieldamatu voli nende üle, kellel pole. Tristan BernardÜhel õhtul satub restoranis keskpärase ja rahulolematu arveametniku kõrvallauda president François Mitterrand, kes lahkudes unustab maha oma musta viltkaabu. Presidendi hajameelsusest saab alguse pöörane sündmusteahel, mille käigus kaabu „läheb rändama“ ja lööb segamini lootusetu armukese rollis oleva noore naise, inspiratsiooni kaotanud parfüümimeistri ja igasuguste veendumusteta konservatiivi elu.Autor mõtleb mustkunstnikuna välja sündmuste uskumatuid keerdkäike, vaatleb muheledes erinevate inimeste toimetamisi ja maalib kokkuvõttes tõetruu ja detailirohke pildi 1980. aastate Prantsusmaast.Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor. Eesti keeles on temalt ilmunud „Punase märkmikuga naine“ (2020).

Kaugel metsakolkas soode keskel jääb teadmata kadunuks üks mees. Asja uurima asunud uus konstaabel Madis avastab üllatusega, et see pole sugugi ainus selline juhtum: aastate jooksul on külast kadunud juba neli meest. Nad kõik on olnud kas täies elujõus poissmehed või lahutatud mehed ning lahkunud lausa üleöö. Millegipärast on eelmine piirkonnapolitseinik jätnud kõik kadumislood uurimata, kuid uus konstaabel sellega ei lepi. Tänu kõiketeadvale ja lobisemishimulisele vanaprouale Astale saab ta peagi teada, et kõigil kaduma jäänud meestel oli midagi pistmist metsatalus suvitava Marjuga. Too on kaunis ja toimekas naine, kelle tema ambitsioonikas abikaasa alatasa üksi jätab. Marju tunneb taimetarkust ja mõjub meestele suisa nõiduslikuna – just nagu tema vanaemagi omal ajal. Marju võlude suhtes ei jää ükskõikseks ka Madis. Kui teadmata kadunute juhtumitest saavad hämarad mõrvalood, tuleb Madisel nii pidada võitlust südame ja mõistuse vahel kui ka võidelda oma elu eest.Pille Simoni esikteos „Murakamoos“ kirjeldab kolkaküla inimsuhteid ja eripärasid, romaanis põimuvad tänapäevased tegemised ja ammused uskumused.

1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan «Külmale maale», mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad. Romaani peategelaseks on noor pops Väljaotsa Jaan, kes haiguse tõttu satub väljapääsmatult raskesse seisukorda oma ema ning õdede-vendade toitmisel. Moraalse löögi annab Jaanile Virgu peremees, kes koos urjadnikuga tuleb Väljaotsa saunast varastatud kraami otsima, sest vaesed on peremehe silmis ka vargad ning viimased sulid. Jaan võib uhkelt ja väljakutsuvalt neile otsa vaadata, sest tema on küll vaene, aga äärmiselt aus. «Külmale maale» on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on «Külmale maale» saanud väga populaarseks.

Deborah pole oma õde näinud ajast, mil too mehele läks ja Toft-Warreni mõisa elama asus. Pärast isa surma asub ta aga Ida-Inglismaa tasandike poole teele, et Beatrice’i külastada. Kuid jaamas ei ole tal kedagi vastas. Veelgi enam, ta kuuleb, et Toft-Warreni mõis põles paar päeva tagasi maha ja ta õde hukkus tules. Kuid kas tegu oli ikka vaid õnnetusjuhtumiga?

Romaan kirjeldab Maailmapanga külmaverelise, Saksa päritolu paraguaylasest juhi reisi oma värvika ja tundliku hispanistist abikaasaga ühe Lõuna-Ameerika riigi terrorismi keskpunkti Falklandi sõja ajal. Ta läheb appi oma õetütrele, keda võimud peavad vangistuses ja piinavad luuletuste kirjutamise eest. Raamatus heidetakse huumoriga vürtsitatud pilk meie aja paradoksidele, lugeja ette ilmuvad tegelikud ja kujutletavad paigad Asunciónis, Corrienteses, Buenos Aireses, Mehhikos, New Yorgis, Pittsburghis, Oklahomas, Madridis, Pariisis ja Bukarestis. Kriminaalse loo varjus kohtuvad poliitilised, mütoloogilised, eksistentsiaalsed, ühiskonnakriitilised, ajaloolised, erootilised ja kirjandusloolised süžeeliinid. Juan Manuel Marcose (1950) „Gunteri talv“ on esimene eesti keelde tõlgitud Paraguay romaan. 1987. aastal ilmunud teose võtsid hästi vastu nii lugejad kui kriitikud, ilmumisaastal pälvis romaan El Lectori auhinna ning valiti Paraguay aasta raamatuks.