Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Liiseli võti»

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata.Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu.Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud.See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat.Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes.Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.

Matthew Cave on 20. eluaastates Taani ajakirjanik. Ta on kaotanud elu mõtte pärast seda, kui tema kallim ja veel sündimata tütar liiklusõnnetuses surma said. Põgenemine tõelisuse eest viib ta Gröönimaa pealinna Nuuki, kus ta ameeriklasest isa 20 aastat tagasi Thule lennuväebaasist viimase postkaardi saatis ja seejärel kadus. Matthew saadetakse igijää serval päevavalgele tulnud muumiat uurima, kes arvatakse olevat esimene taoline leid tervel Põhjamaal. See võib kujuneda ülemaailmseks sensatsiooniks ja väike Arktika kogukond on pinevil. Pääseb valla kaos, kui muumia kaob ja teda valvanud politseinik leitakse lõhkilõigatuna, sisikond välja rebitud. Matthew pääseb ligi informatsioonile nelja samasuguse mõrvajuhtumi kohta 1973. aastast, mis olid omakorda seotud kahe 11-aastase tüdruku jäljetu kadumisega. Kaks paralleelset mõrvamüsteeriumi sulanduvad üheks ja Matthew hakkab mõlemat ise uurima. Ta saab usaldada vaid ühte noort grööni naist, kes 14-aastaselt oma isa tappis, ta lõhki lõikas ja sisikonna eemaldas. Naise nahk on kaetud tätoveeringutega. Ta kannatas lapsena väärkohtlemise all, kuid on sitke ja tugev nagu mäed Nuuki ümber. Raamat „Nahata tüdruk” on pälvinud suurt tähelepanu. See on ilmunud juba rohkem kui 16 riigis.

„Süsteem“ on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2015 äramärgitud teos, postapokalüptiline ulme, mille peamised tegevusliinid hargnevad kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Meie lähitulevikus haarab planeeti kaos, mille tulemusena seisab inimkond silmitsi tõsiasjaga, et oleme suure tõenäosusega liigina välja suremas või kiiritussaaste tõttu muteerumas. On vaja julgeid ja geniaalseid inimesi, et vastu võtta raskeid otsuseid, mis võivad meid päästa. Kasutades kaasaegse teaduse kõiki võimalusi, luuakse arvutiprogramm, mille abil otsitakse kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Samas näeb programmeerija Ray Domen planeeritavas programmis ohtu ja kirjutab koodi mõned lõksud, mis peaksid vajadusel aktiveeruma ja aitama programmist loobuda. Kahjuks ei suuda ta siiski ette näha, kuidas tema poolt loodud programmist loobumise viis kauges tulevikus ühe noore naise elu väga keeruliseks muudab.