Книги, похожие на «Liis Kängsepp, Minu Argentina»

Korfu, peaaegu tuhande aasta pikkuse idüllilise, ent samas verise ajalooga Joonia mere saar, on Lawrence Durrelli näol endale täiusliku kroonikakirjutaja leidnud. Durrell on kirjanik, keda iseloomustab poeedile omane tundlikkus, kes on üdini humanist, inimloomuse märkamisel terava pilguga ja kelle suhtumist möödunud aegadesse iseloomustab õpetlasele omane aukartlikkus. Autor annab saarel valitsevat atmosfääri edasi emotsionaalselt ja võimsate pintslitõmmetega, tekitades lugejal soovi saare poole teele asuda. Raamat on üles ehitatud päeviku vormis; sellesse on pikitud killukesi saare ajaloost ja isiklikke kogemusi, mida vürtsitab kohavaim. Kirjaniku enda sõnul: „Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.“Suurepärane raamat kõigile, kes armastavad Kreeka saari.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, mis oli esimene teos sarjast „Saareraamat”. Rhodose saarele pühendatud raamat ilmub järgmise aasta kevadel.

…Üle Juhani õla näen rühmavestluse teemat. Subject: Kahu family escape. Asi on tõsine. Meie päästmisega tegeleb suure korporatsiooni peakontor isiklikult.…Seisatan meie luksusliku basseini juures ja juurdlen: kas mul tuleks meie koer uputada ja kas ma saaksin sellega hakkama?…Ma kardan, jumal küll, kuidas ma kardan. Siin ma istun, armastatud mehe kõrval, kellel käed talle suunatud püssitoru ees üles tõstetud. Mis ma teen, kui sõjamees päästikule vajutab? Tahaksin vaadata auto tagapingile, kuidas Kata hakkama saab, ja peas vasardab hirmumõte: mida ma teen, kui ta osutab püssiga Kata peale ja ütleb, et sina tuled välja?Jah, see juhtus meiega. Päriselt. Niisugusest lõpust hoolimata oli minu Liibüa siiski vaimustav kogemus. Ja võibolla just tänu lõppvaatusele sai sellest nii ergas õppetund heast ja halvast, inimesest ja jumalast, hirmust ja armastusest.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana.Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!Aimar Ventsel

Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

See kolmas BaltimaaKas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte.Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea.Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.