Книги, похожие на «Liis Kängsepp, Minu Argentina»

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskeelset ja -kultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

Inimesed ja nende lood on eeskätt need, mis teevad rändamisest väärt elamuse. Viiel talvel Aasias seigelnud Pok on tutvustanud hindudele oma sisemist Robertit, soovitanud süütuse pärast muretseval Filipiinide tudengineiul käe püksi panna ning uurinud Myanmari ja Laose külaelanike uskumusi.„Erakordsed isiksused satuvad tihtipeale just odavamatesse majutusasutustesse, kus liiguvad nii paberitega kui paberiteta napakad,” tõdeb autor.Pok on räppar, spoken word'i artist ja kirglik seljakotirändur. Raamatus keskendub ta peamiselt oma reisielamustele aastaist 2016−2017, kuid teeb põikeid ka varasemasse aega. Eelkõige tuleb raamatus juttu Taist, Myanmarist, Laosest, Indoneesiast, Malaisiast ja Kambodžast.