Книги, похожие на «Tony Parsons, Lihunik»

LKA analüütik komistab Ameerika pinnal viibivaid Venemaa uinuvaid agente jahtides ohtliku saladuse otsa, mis paneb proovile tema ustavuse oma tööandja – ja naise perekonna suhtes.Mida peale hakata, kui kõik, millesse sa uskunud oled, võib ühtäkki valeks osutuda?Vivian Miller on oma ametile pühendunud LKA vastuluureanalüütik, kelle ülesandeks on Ameerika Ühendriikides tegutsevate Venemaa uinuvate agentide rakukeste avastamine.Naine töötas edutamist ihaldades välja süsteemi, mille abil tuvastada vene agente, pealtnäha täiesti tavalist elu elavaid tavalisi inimesi.Võimaliku Venemaa operatiivtöötaja arvutisse juurdepääsu saanud Vivian komistab salajase kausta otsa, mis varjab infot Ameerikas tegutsevate salaagentide kohta. Paar hiireklõpsu ja kõik, mida naine enda jaoks oluliseks peab – ta töö, abikaasa, isegi nende neli last – on korraga ohus.Vivian on andnud vande kaitsta oma riiki kõigi vaenlaste, nii välis- kui kodumaiste eest. Aga nüüd seisab naine korraga silmitsi võimatute valikutega. Keda saab naine usaldada, kui kaalukausil on ustavus ja reeturlikkus, riigitruudus ja -reetmine, armastus ja kahtlused?

Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust

Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Välimäraja on raamat, milles kirjanik – ja ka tuntud naiadoloog – Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks.Raamatut ilmestavad Heinz Valgu vägagi vaimukad illustratsioonid.[–]Nad vaikinud kaua. Seejärel tundnud näkk huvi, millal on siinkandis oodata järgmist sõjaveteranide kokkutulekut ning kas ka Madis sellest osa võtab. Vastuse saanud, suudelnud näkk endist võitlejat laubale ja lahkunud mere suunas. Kaldal pöördunud ta veel korraks, osutanud häbelikult, aga ka uhkelt oma silmapaistvalt õilsavormilistele rindadele ning küsinud: „Eks nad ju meeldi sulle, mo Madis…” [–]

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.