Книги, похожие на «Carl Robert Jakobson, Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene»

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis.Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa.Ta isu kasvas iga päevaga, kuni noorik ei suutnud enam millestki muust mõelda ja muutus kahvatuks ja õnnetuks.Muinasjutuklassika

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt

„Otseütleja“ on nauditav lugemispala, mis annab inimsaatuste kaudu edasi Eesti ajalugu teise maailmasõja ajal ja järel. Diplomaat Johan Leppiku (1894‒1965) elukäiku jälgiv romaan avab kulisside taga tehtud püüdlused Eesti Vabariigi püsimajäämise nimel, diplomaatiliste suhete keerukuse ja riigi esindajate toonased igapäevadilemmad. See on ühtaegu nii Eesti Vabariigi ühe keerulise ajajärgu lugu, tähelepanuväärse diplomaadi elulugu kui ka teiste võõrsile sattunud eestlaste võitluste, valikute ja kohanemise lugu. Ka keset kaost ja peataolekut suudame armuda ja unistada, hinnata ilu ja kultuuri, tunda rõõmu või pettumust sõprus- või perekonnasuhetest. „Otseütlejas“ on sulnist võlu, helgust, vaikseid mõtisklusi, põnevust, kahtlusi, hingevalu, südamlikkust, lootusrikkust, unistusi ja armastust.Eesti keeles on ilmunud Tiina Tammani romaanid „Vana armastuskiri“ (2019), „Pärandus“ (2018), „Õie teekond“ (2001), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Ärkamine“ (1999), „Rukkililleraadio“ (1997), biograafiad „Paul Oras ‒ punane admiral“ (2016) ja „August Torma: sõdur, diplomaat, salaagent“ (2011) ning esseekogumik „Kirjad Eestisse Londoni lähistelt“ (1996).

Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtumPärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega.Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada.