Книги, похожие на «Marissa Meyer, Kuu kroonikad 2: Scarlet»

Populaarse menuraamatu filmikujundusega uustrükk.Probleemsest kodust ja halvast koolist pärit Johannesel õnnestub end ühte Tallinna eliitkooli sisse rääkida, kuid avastab peagi, et klassikaaslased on ta jõuliselt heidikustaatusse taandanud. Kui Johannese elupüramiidi kolm peamist tahku – kodu, sõbrad ja kool – kokku vajuvad, mõistab ta, et on jõudnud nullpunkti. Nii töötab ta välja skeemi, kuidas saavutada populaarsus ja aktsept, ning hakkab seda mineviku survest ja oleviku löökidest hoolimata jõuliselt rakendama.Margus Karu esikromaan „Nullpunkt” tõusis kohe ilmumise järel 2010. aasta kevadel müügiedetabelite tippu ning juba samal sügisel arvati see soovitusliku koolikirjanduse nimekirja, kust praeguseks on jõudnud põhikooli kirjandusõpikutessegi. 2010. aasta lõpus pälvis romaan Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna.„Nullpunkti” ainetel valmis 2011. aastal lavastus Rakvere teatris ning 2014. aasta lõpus linastub filmistuudio Allfilm ja Eesti Rahvusringhäälingu koostööna mängufilm ja kuueosaline telesari. Sarja režissöör on Mihkel Ulk, stsenarist Margit Keerdo-Dawson ning Johannest kehastab Märt Pius.

"Vanemuise väits" on salaselts Rampsu 11. juhtum.Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi «Seitsme venna» etenduse ajal, kui «Uurali kaja» näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi?Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.

Amanda ootab rõõmsa ärevusega suvevaheaja lõppu ja kooli algust. Esiteks sellepärast, et näha Adamit, kellesse ta on salaja armunud. Teiseks sellepärast, et saada tugiõpilaseks armsale esimese klassi lapsele.Aga esimesel koolipäeval teeb Adam Amanda kogu kooli ees naerualuseks. Peale selle palub õpetaja tal olla tugiõpilaseks hoopis nende klassi uuele poisile Larsile, kellel on Downi sündroom.Kui kõik käituvad halvasti ja kõige suurema alatusega saab hakkama Amanda ise, peab ta otsustama, mis on tema jaoks olulisem: olla populaarne kooli „ägedate ja lahedate” tüdrukute silmis või jääda iseenda vastu ausaks.Autor Iben Akerlie (snd 1988) on näitleja ja eripedagoog. „Lars lol” on tema esikraamat. Akerlie kirjutab tänapäeva koolielu vahvast, aga ka tõsisest poolest – hoogsas ja humoorikas laadis.Romaan võitis 2017. aastal Norra lastekirjanduse kõige olulisema auhinna, kui kümme tuhat 10–13aastast Norra koolilast valisid selle enda lemmikuks.

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Seebühli lastelaagris kohtuvad kaks tüdrukut – Lotte ja Luise– kes on nii enda kui laagrikaaslaste suureks ehmatuseks täpipealt ühtenägu nagu kaks tilka vett. Alguses ajab see tüdrukud marru, siis aga hakkabasi neid huvitama. Selgub, et nad on kaksikud, kelle ema-isa on lahku läinudjuba siis kui tüdrukukesed alles mähkmetes siputasid – emale jäi üksbeebi, isa võttis kaasa teise. Nüüd on Luise ja Lotte kord vanematele üksvingerpuss maha mängida, et ka neil ehmatusest suu lahti jääks. Ja mine teavõib-olla õnnestub nutikatel tüdrukutel isegi vanemaid oma aastatetagust tegukahetsema panna.