Книги, похожие на «Mika Keränen, Vanemuise väits»

Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.Elasid kord kaks õde: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui päikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets röövis neilt isa ja kurbus võttis oma võimusesse ema. See on lugu kahest õest ja nõiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud.Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin ümber klassikalise, kuid vähetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast.

Mary Marie on lahutatud vanemate laps. Mida ta mõtleb ja tunneb, kirjutab ta oma päevikus – selles raamatus. «Isa kutsub mind Mary'ks. Ema kutsub mind Marie'ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie'ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on.»

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Sellest ajast alates, kui Dorian kodust jalga lasi, lööb ta läbi tänaval – ja õigupoolest päris hästi. Aga ühel hommikul ilmselgelt mõrvatud kodutu kõrval ärgates satub Dorian siiski paanikasse. Ta ei mäleta midagi: kas ta on kuriteoga seotud? Selles olukorras pakub talle ootamatult abi võõras mees. Tundmatu tegeleb hättasattunud noortega ja viib Doriani ühte villasse, kus poiss saab uued riided, süüa ja isegi kooliharidust. See on Doriani jaoks võimalus end politsei eest varjata. Kuid ta saab üpris ruttu aru, et tasuta lõunaid ei ole. Vastuteeneks oodatakse temalt salapäraste reklaamkingituste jagamist. Kui ootamatu vahejuhtumi tõttu üks pakk üle andmata ja Doriani kätte jääb, algab armutu tagaajamine.TÕDE ON MITMEKIHILINE.Ursula Poznanski esimene noorteraamat „Erebos” (eesti keeles 2014) sai arvukalt auhindu (sh Saksa noortekirjanduse preemia) ja kirjanik saavutas rahvusvahelise tuntuse. Vahepeal on temast saanud Saksamaa üks edukamaid noortekirjanikke, kes kirjutab põnevikke ka täiskasvanutele.