Книги, похожие на «Джо Аберкромби, Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat»

Ellise rahulik ja suhteliselt üksluine elu, mida täidavad aiatöö ja heategevuskomitees osalemine, paisatakse ühel põrgulikul päeval pea peale: ta leiab köögist äsja valminud küpsiseid krõbistava hiire, naabrite majas puhkeb tulekahju, vend toob ette teatamata tema juurde oma ülekäte läinud teismelise tütre ja linnakesse saabub naise endine armastatu.

Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarja kuuenda raamatu „Lume ja tuha hingus” II osa jõuab otse Ameerika iseseisvussõja keerisesse, kus tuleb hakata pooli valima.Neis poliitilistes tõmbetuultes on Fraseritel ja MacKenziedel üha raskem säilitada Põhja-Carolina mägede rüppe kõrvalisse paika rajatud kodus varasemat rahulikku elu. Briti kroonile ustavust vandunud Jamie Fraser leiab end kahe tule vahelt, tundes, et võlgneb truudust hoopis vabaduseideaalidele.See raamat on täis kummitusi – luusigu need siis kullast ligi tõmmatuna Hector Cameroni hauakambri ümber või painaku Jamiet valusad mälestused Cullodeni lahingust ja Ardsmuiri vangla jubedustest ning ajarändureid Claire’i, Briannat ja Rogerit teadmised saabuvatest keerulistest aegadest. Kas jääda trotsima surmaohtu või minna tagasi oma aega?Ja kuigi kõik märgid on õhus, et kokkupõrkest ei pääse, loodab Jamie Fraser ikka, et ehk tema perekonna ajarändurite teadmised lähenevatest keerulistest aegadest ei osutugi täitunuks – aga seda näitab ainult aeg.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).