Книги, похожие на «Megan Whalen Turner, Kuningate vandenõu. Sari: "Kuninganna Varas", 4. osa»

«Hirmu ja õuduse jutud» pakub valiku tondijutte ja teisiebamaiseid lugusid üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis perioodist1840-1940, lisaks ka uuemaid tekste tänapäeva õuduskirjanduse meistritelt.Kogumikus leidub inuiitide müstilises kohas «Hingede saarel» toimunud verineseikluslugu, loos «Minevik» kasutavad tegelased parimat eksortsismimeetodit, misüldse võimalik, kui seda rakendada osatakse, H. P. Lovecraft esineb tuntudheaduses, Robert W Chambers võtab õudseid olukordi pisut sarkastilisel jaomamoodi vaimukal moel, Mary E. Wilkins Freeman kruvib meisterlikult pingetteismelise tüdruku kadumisloos. Kogumiku autorite hulgas on peale nimetatuteveel Robert E. Howard, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton, Thomas Ligotti,William Hope Hodgson, A. Merritt jt.

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

Ja kus su keha siis on, nõudis ta. Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]