Книги, похожие на «Megan Whalen Turner, Kuningate vandenõu. Sari: "Kuninganna Varas", 4. osa»

See on Gerald Durrelli Korfu triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust Minu pere ja muud loomad tuttavaks saanud perekonna elu Korfu saarel.Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrencei sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli-perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruum-laboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad.

Provintsitüdruk Germinie tuleb Pariisi ning satub teenijannaks vanapiiga preili de Varandeuil’ juurde, kes temasse kiindub. Armastust ihkav abiellumisväljavaateta neiu pühendab kogu oma headuse ja helluse naabripoiss Jupillonile, ent lapsest sirgub mees ja Germinie armub temasse ennastunustavalt. Sellest armastusest saab Germinie hukatus. Kirjanikest vendade Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) de Goncourti romaani aluseks on nende kunagise teenijanna traagiline elukäik, millest nad kuulsid alles pärast tolle surma. Kui raamat 1865. aastal ilmus, sai see nördinud vastuvõtu osaliseks, sest esimest korda oli romaani peategelane teenijanna, inimene lihtrahva hulgast. Hiljem tunnustati teost kui esimest naturalistlikku romaani prantsuse kirjanduses.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Maalt saadetakse kosmosesse raadiosignaale maavälise eluga kontakti saamiseks. Üks signaal jõuab väljasuremisohus tsivilisatsioonini, kes alustab ettevalmistusi Maa koloniseerimiseks. Samal ajal tekib Maal kaks koolkonda: need, kes usuvad, et maaväline elu muudab maapealse paremaks, ning need, kes arvavad, et peatselt saabuvad võõrad tähendavad inimkonna hukku.Osa teose tegevusest leiab aset kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja teine osa olevikus. Raamatu kaks peategelast on Ye Wenjie – insener, kes töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel, ja Wang Miao – nanotehnoloog, kes töötab tänapäeva Hiinas. Kui Wang Miao lugu kulgeb olevikus ja kronoloogiliselt, siis Ye Wenjie lugu tuleb lugejani kildude kaupa.Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo, omavahel ühtseks tervikuks. Tegemist on hariva ja huvitava teadusulmeteosega, mis paneb mõtlema tõsistel ja aktuaalsetel teemadel. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, raamatu „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna parima romaani eest.„Kolme keha probleem“ on Hiina tuntuima ulmekirjaniku Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ esimene osa.