Книги, похожие на «Adam Haslett, Kui mind enam ei ole»

Uurija Rebecca Lindeberg on lapsehoolduspuhkusel, kui kogu Eestit vapustab kummaline ja jõhker roim – noore pühendunud põhikooliõpetaja metsik tapmine ilma mingi nähtava põhjuseta. Lugu muutub veel kummaliseks, kui kolm last surnud õpetaja klassist end vabatahtlikult mõrvariks tunnistavad, kusjuures igaüks kinnitab, et tegutses üksinda. Taas kord ei suuda Rebecca juhtumi uurimisest eemale jääda ja asub oma kolleege abistama.Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015), „Kas keegi kuuleb mind?” (2017), „Kommionu” (2017) ja „Jenny Dahlgren” (2018). „Lumehaldjas“ on sarja viimane raamat.

Tuntud sportlane ja naistekütt Darlestoni hertsog näis alati pigem kangelasena minevikust kui kuninganna Victoria aegse kõrgseltskonna liikmena. Pärast kirgliku armusuhte lõppemist tunneb ta korraga sundust minna Egiptusse, kus sisemine õhutus kihutab teda järeleandmatult Luxorisse.Templi varjus ootab teda tõbise misjonäri tütar. Kõrbetaeva all ja mineviku kajades saavad Irisa ja hertsog järjest lähedasemaks. Leina ja hädaohte jagades avastavad nad esimese joovastava suudlusega uuesti armastuse, mis sai alguse aegade hämaruses.

Jumala juurde„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.