Книги, похожие на «Adam Haslett, Kui mind enam ei ole»

Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa».Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.

London. Linn on pandeemia tõttu karantiinis. Haiglad ja hädaabiteenused ei pea koormusele vastu. Võimust on võtnud vägivald ja rahvarahutused. „Nad väitsid, et see gripp nakatab kahtekümmet viit protsenti tervest elanikkonnast. Seitsekümmend kuni kaheksakümmend protsenti nakatunutest sureb. Tema oli nakkuskoldega vahetus kokkupuutes olnud, olukord polnud niisiis tema kasuks.“ KARANTIINIS LINNGlobaalse pandeemia epitsentriks olev London on lukku pandud. Vägivald ja rahvarahutused tõstavad pead. Linnas on kehtestatud sõjaseisukord. Praeguseks juba tuhandeid ohvreid nõudnud viiruse eest pole keegi kaitstud. Tervishoiu- ja hädaabiteenistustel käib olukord üle jõu.TAPETUD LAPSEhitustöölised leiavad ajutise haigla rajamiseks mõeldud krundilt koti tapetud lapse luustikuga. Linnas tegutseb halastamatu tapja, kelle eesmärgiks on teha kõik selleks, et luude omanikku ei tuvastataks.VÕIMAS VANDENÕUPolitseiuurija Jack MacNeil loeb oma viimase tööpäeva lõpuni jäänud tunde. Mehe karjäär on hävitatud, abielu otsa saanud ja viirus pole puutumata jätnud ta enda perekonda. Iga ta sammu jälgivad pahaendelised jõud, olles valmis tõe varjamiseks taas tapma. Kas mehe tapjaks saab surmav viirus või teevad seda mõrtsukad?Enam kui kolm miljonit raamatut müünud, ajalehe The Sunday Times menuraamatute autor ja rohkesti auhindu võitnud kirjanik Peter May lõi krimipõneviku „Lukus linn“, mille tegevus leiab aset maailmas, kus me elame praegu – ja mille saabumist keegi poleks osanud ette kujutada. Klassikaline Peter May krimilugu „Lukus linn“ on geniaalselt kirja pandud, põhjalik ja täiuslikult teostatud. „Lukus linn“ tutvustab meile Londonit üleilmse pandeemia taustal.May kirjutas raamatu „Lukus linn“ 15 aastat tagasi, kuid käsikiri jäi seisma, kuna toona ei soovinud keegi seda avaldada. Tema 2005. aastal maalitud pilt mõjus tookord otsekui düstoopia; tänaseks on ent kätte jõudnud aeg, mil kirjeldatud olukord on tõeks saanud. Hirmutavalt realistlik ja enneolematu põnevik keskendub inimkogemustele tapva viiruse tõttu lukku pandud maailmalinnas.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Venemaal kultusteose staatust nautiv romaan on vendade Strugatskite loomingus üsnagi erandlik teos, nende ainsa fantasy’na on see teravalt satiiriline, kohati absurdne, kohati hüsteeriliselt naljakas. Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased. Romaanis parodeeritakse mitmeid tuntud tekste nagu H. G. Wellsi «Ajamasin», kuid on leitud ka, et mingi tunnetuse poolest sarnaneb teos Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitseala» ning Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga».