Книги, похожие на «Александр Куприн, Kui ma näitleja olin»

Leedi Safina Wick on sunnitud tütarlastekoolist Firenzes tagasi pöörduma varem, kui arvas. See korraldus tuleb ta kasuemalt, krahvinna Sedgewickilt, ja Safina loomulikult täidab selle, sest tegelikult ongi ta liiga vana, et kooli edasi jääda. Kui ta aga jõuab Doverisse, kus loodab eest leida oma isa teda ootamas, siis on seal hoopis kuller, kes viib ta mingisse imelikku postijaama kasuema juurde. Seal teatatakse Safinale, et ta peab abielluma Dallwyni hertsogiga, keda ta pole kunagi varem näinud. Krahvinna tahab kätte maksta hertsogile, kes oli ta pärast lühikest armulugu ühe teise iluduse pärast maha jätnud. Safina on sunnitud õela ähvarduse tõttu, et ta suletakse vaimuhaiglasse, tegema, mida kasuema tahab.

"Ühes Londoni korteris vaatavad kaks poissi tõtt ema surma talumatu kurbusega. Nende isa, Ted Hughesi uurija ja karune romantik, näeb ees ootavat tulevikku täis heasoovlikke külalisi ja absoluutset tühjust. Sel meeleheitehetkel saabub nende juurde Vares – vaenlane, trikster, ravitseja, lapsehoidja. Seda sentimentaalselt lindu lihtsalt tõmbab leinava pere poole ning ta ähvardab, et ei lahku enne, kui nad teda enam ei vaja. See erakordne ja äärmiselt omapärane raamat – osalt jutustus, osalt proosapoeem, osalt polüfooniline mõistujutt – on kaastundlik ja õrn, kuid samas rohmakas, bravuurne ja kriipiv, täis ootamatut huumorit ja sügavaid emotsionaalseid tõdesid.

Vene klassiku Aleksandr Puškini ajalooline romaan.

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk