Книги, похожие на «Александр Куприн, Kui ma näitleja olin»

Edukas naisajakirjanik Eleanor tunneb, et elus on midagi, mida ta lapsepõlves teadis, kuid mille ta nüüdseks on ära unustanud. See miski on kaduma läinud teekonnal, kus ei ole aega elada oma elu, valikuvabadus on näiline ja kohanemine vastuoluliste tõdedega möödapääsmatu. „Lubaduste lennurada“ on raamat naisest, kes peab üles leidma oma elujulguse, et saavutada loominguline vabadus ja tunda armastusest rõõmu. Minevik on ohtlikult kohal ja esitab oma ebamugavaid küsimusi.Tartust pärit Katriin Fisch’i debüütromaani on nimetatud arvustustes intelligentseks naistekaks. Teos pakub nii hoogsat süžeearendust kui ka mõtisklusi elu paradokside üle. Raamatu autor on õppinud muusikat, eesti filoloogiat, kultuurikorraldust ja töötanud pikalt Tartu linnavalitsuses kultuurisektori juhina. Viimastel aastatel on ta korraldanud loovkirjutamise kursusi nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi suudab uurija jõuda jälile nii mehe identiteedile kui ka sellele, kes ta sinna puukasti oli peitnud.

Lisa abiellus armastuse pärast. Ta ei kahelnud, et saab Normaniga õnnelikuks. Teda ei löönud rööpast välja isegi see, kui mees osutus äärmiselt armukadedaks. Kahjuks aga muutus mehe armukadedus maaniaks ja Lisa elu põrguks.Kui Lisa juhuslikult teada saab, et mees on seotud maffiaga, otsustab ta põgeneda. Naine sõidab teise linna, kus tutvub Jake Morrisoniga ja armub. Kuid ta ei arvesta sellega, et Norman ei oska kaotada. Lisa tagasivõitmiseks on ta valmis kõigeks, isegi mõrvaks…

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Jitshak Šami (1888–1949) lühiromaan „Isade kättemaks“, mis seisab Iisraeli heebreakeelse ilukirjanduse alguses, ilmus 1927. aastal ja räägib kahe Palestiina muslimikogukonna palverännakust Moosese hauale, nende omavahelisest konkurentsist ja sellest sündivast tülist.Sündmused leiavad aset autori sünnipaigas, pealtnäha lihtsa loo muudavad põnevaks autori sügav kohalike araabia fellahite kultuuri ja uskumuste tundmine, rikkalik etnograafiline materjal ning soov kujutada sündmusi ehedalt ja hinnanguid andmata. Lugu vürtsitavad kaunid olustiku- ja loodusekirjeldused ning väga rikkalik kujundikeel.