Книги, похожие на «Kristina Kallas, Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.»

Mitu lendu ööpäevas on inimvõimete piir? Miks õhku tõustes ja maandudes võib tunduda, et meeskonnaliikmed magavad? Kuidas lahendada lennukis olukord, kus purjus seltskond tuleks „baarist“ välja visata? Kui kahjulik on kiirgus lennukisalongis?Raamat heidab pilgu lennunduse köögipoolele ning vastab neile ja veel paljudele küsimustele.Pardapersonali töö seostub glamuuriga, kuid nagu kardinate taha piiludes selgub, on lennunduse argipäev uhkest elust kaugel.Tuhanded inimesed üle maailma võlgnevad oma elu salongiteenindajatele, kes on häda korral pannud reisijate nimel oma elu ohtu, kuid miskipärast ei räägita neist eriti.Igal pardateenindajal on oma unikaalne lugu. See raamat kirjeldab autori üht eluperioodi stjuuardina.

Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega. Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem. Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski… Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese. Mae Merusk

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.Minu lapsepõlve unelmate linna viisid mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks maailma erilisemaid linnu, mida korra elus peaks kindlasti külastama!