Книги, похожие на «Mae Merusk, Minu Sitsiilia»

Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud.Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant.Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega.Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa…Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu.Rita Ahonen

Raamat Itaalia kultuuriloost ning tuntud ja vähem tuntud kultuuri- ja poliitikategelastest üritab hajutada stereotüüpset nägemust sellest maast ja tema elanikest ning aidata avastada Itaalia sügavamat, tihti turistipilgule märkamatuks jäävat olemust. 29 aastat Itaalias elanud eestlanna kirjeldab oma eluteed ja arengut talle oluliste inimeste ja sündmuste kaudu. Siinsed lood on mõeldud igale uudishimulikule Itaalia-huvilisele. "Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks. Igaüks neist väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu."

Minagi olin Arkaadia teel!Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.