Книги, похожие на «Monika Rahuoja-Vidman, Korter»

Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Argielust tülpinuna otsib ta samas oma ellu midagi, mis päriselt puudutaks. Ja ta leiabki, aga see puudutus on ohtlikum ja valusam, kui ta oleks osanud eales arvata.Karl vabanes äsja vanglast. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata.Martin Alguse debüütromaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Vaheldumisi kummagi tegelase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedusest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikkusest tarbimisühiskonnas.See lugu haarab käest kinni ja tõmbab endaga kaasa, ei lase enne lahti kui kogu distants on läbitud. Martin Algusel on harukordne võime näha varjude maailma heledat ja inimlikku kõla.Andres NoormetsMa tahaksin ka niimoodi kirjutada osata.Mihkel Raud

Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik.On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon.Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont.„Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused.Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs.Autori luguMa olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu.Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga.Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks.Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast.Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal.Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi.2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos.Martin Allison Booth

Hendrik Groeni ülimenukate salapäevikute eellugu
Hendrik Groen ja Evert Duiker, truud sõbrad nii heas kui halvas, on 70+ ja naudivad rahulikku vanaduspõlve. Nad käivad teineteisel külas, mängivad malet ja räägivad elust. Ühel päeval on aga rahu rikutud, kui Evert ilmub Hendriku poole, üllatusena kaasas väike külaline. Meeltesegaduse hoos on ta endaga kaasa toonud hetkeks valveta jäetud võõra lapsevankri koos lapsega. Evert peab seda algul heaks naljaks, Hendrik aga arvab vastupidi. Lapsehoidjatena käituvad sõbrad väga eeskujulikult, nuputades samal ajal, kuidas väiksekest võimalikult kiiresti ja märkamatult vanematele tagasi toimetada. Kuid tahtmatust kasuvanemlusest loobumine ei osutugi nii lihtsaks, sest kadunud lapsega seoses on omad huvid ka kooli haldusjuhil, linnapeal ja nii mõnelgi teisel.
„Väike üllatus“ on kolmas osa Hendrik Groeni raamatusarjast. See ei räägi Hendriku ja Everti elust hooldekodus, kus nad kõik pea peale pööravad, vaid ajast, kui mõlemad veel oma kodus elavad ja teineteisel külas käivad. Muul ajal tegeleb Hendrik eelkõige maailmaparandamisega, saates ajalehtedele kriitilisi lugejakirju, mis on sepitsetud talle iseloomulikus humoorikas stiilis.

Peeter Helme teine romaan „September” on hoogne ja lennukas lugu noore riigiametniku elus kümnekonna päeva jooksul aset leidvatest sündmustest. Minajutustajast peategelasel on suuri raskusi iseenda ja ümbritseva maailma objektiivse tajumisega, kuid teda on õnnistatud suhteliselt hea võimega märgata üksikasju ning taibata end ümbritsevate inimeste motiive – eelkõige seetõttu, et need on sama madalad kui tema endagi omad. Nõnda rikub noor peategelane iseendale märkamatult enda ja teiste elusid, tehes seda viisil, mis kujutab endast segu nukrusest ja vaimukusest. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Peeter Helme (s. 1978) on ajalehe Keskus kirjandustoimetaja, EMTA Lavakunstikooli kirjandusloo lektor, Vikerraadio kirjandusminutite toimetaja ja kirjanduskriitik. Avaldanud 2007. a romaani „Puudutus” (äramärgitud 2006. a. romaanivõistlusel) ja lühijutu „Lihtne Buxtehude” ajakirjas Looming nr 2, 2008.

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.