Книги, похожие на «Chris Forester, Kord sa kahetsed»

Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.

20.45. Muidugi on tõsi, et olen palju kordi kujutlenud, kuidas lähen ultraheliuuringule koos Markiga ja kuidas Danieliga – aga ometi mitte mõlemaga korraga. Ikka veel vallalisele ja lastetule Bridgetile, kelle bioloogiline kell tiksub juba kuuldavalt valjusti, saab osaks üllatus, et ta on rase. Aeg-ajalt kipub selle vägagi teretulnud seisundiga seotud rõõmu varjutama aga päris oluline ja vastikult ebamugav küsimus: kes on lapsukese isa? Kas lugupeetud ja korralik Mark Darcy, silmapaistev inimõiguste eestkõneleja? Või hoopis võluv ja vaimukas Daniel Cleaver, silmapaistev jobukakk? 19.00. Jääb mulje, nagu oleks nende kehastuses tegu ühe täiusliku mehe kahe poolega, kes üritavad terve elu teineteist üle trumbata. Ja nüüd etendab see komplekt oma näitemängu edasi mu kõhus. Juba tuntud headuses humoorikas ja liigutavas loos, mis räägib lapseootuspaanikast ja emadusõndsusest, aga ka seltskondlikust, töisest, tehnoloogilisest, kulinaarsest ja sünnituspabinaga koos käivast kaosest, on Bridget Jones – globaalne nähtus ja kogu maailma kõige armastatum üksiklane – tagasi, kõht ees. HELEN FIELDING on kirjutanud Bridget Jonesist raamatud „Bridget Jonesi päevik“, „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ja „Bridget Jones: poisi järele hull“. Üksiti kuulus ta ka nende raamatute põhjal valminud filmide stsenaristide hulka. „Bridget Jonesi beebi: päevikud“ on tema kuues romaan. Tal on kaks last ning ta elab vaheldumisi Londonis ja Los Angeleses. „Helen Fielding on humoorikamaid briti autoreid ja koomiline Bridget Jones on geniaalne tegelaskuju.“ – Nick Hornby „Säravalt humoorikad lood!“ – Salman Rushdie

1982. aastal toimub Lääne-Austraalia kõrvalisel maanteel avarii. Keegi ei saa tõsiselt viga, kuid õnnetuse mõju on tunda aastakümneid. Nicole ja Samantha Cooper mäletavad mõlemad suvepäeva, kui nende ema Tina kaotas auto üle kontrolli – kuid mitte päris ühtmoodi. Pärast Tina surma, peaaegu neli aastakümmet hiljem, on õed sunnitud õnnetuse tagajärgedega tegelema. Aastaid elus sihitult triivinud Nicole on lõpuks leidnud armastuse, kuid ei saa sellele pühenduda. Ja Samantha varjab midagi, mis võib segi lüüa elu, mille ta on enda jaoks suure vaeva loonud.„Kokkupõrked“ on lugu õdedest, kes peavad õppima toime tulema oma ema alkoholisõltuvusega ja isa läbikukkumisega nii abikaasa kui ka lapsevanemana. See on ka lugu põlvkondadevaheliste kokkupõrgete põhjustest ja tagajärgedest ning sellest, miks me teeme haiget just nendele, keda kõige enam kaitsta tahame. Viies lugeja korduvalt olevikust minevikku, paljastab autor armastuse keerukuse ja vastuolud ning tasapisi hakkame mõistma raskete muutuste kulgu. Õed ja nende probleemne ema on ebatäiuslikud, pettumust valmistavad ja kohati vihale ajavad, kuid siiski kaastunnet äratavad. Nad on inimesed, kes püüavad enda tekitatud segadusest hoolimata eluga edasi minna.Imbi Neeme on blogija, lootustandev romaanikirjanik ja kaasahaaravate novellide autor. Tema käsikiri „The Spill“ („Kokkupõrked“) tunnistati 2019. aastal Penguini kirjandusauhinna vääriliseks. Autori vanaisa oli Eesti-Austraalia kunstnik Gunnar Neeme (1918–2005) ja tema isa on Austraalia lavastaja Aarne Neeme. Kirjanik elab koos elukaaslase, laste ja lemmikloomadega Melbourne’is.

On ajaloo kõige vihmasem talv, jõulude lähenedes tõusevad jõed üle kallaste ja talunike põllud jäävad sügava vee alla. Weston St Ambrose’i külas nähakse, kuidas jões triivib allavoolu noore tüdruku surnukeha, ja kui see erakliku kirjaniku maja juures maabumissilla alla kinni jääb, taipab kirjanik kohkudes, et ta tunneb seda jõhkra mõrva ohvrit …Tegemist on Eesti lugejale hästi tuntud Ann Grangeri krimisarja „Campell ja Carter lahendavad mõrvalugu” viimase raamatuga. Samast sarjast on kirjastuses Varrak ilmunud romaanid „Sopp, saast ja surnud” (2011), „Hukatus, häving ja mõrv” (2011) ja „Tellised ja surm” (2014). 256 lk