Книги, похожие на «Chris Forester, Kord sa kahetsed»

Susan Branch ja Nick Lansing on kõrgseltskonna satelliidid, kelle elujärg sõltub jõukate sõprade heatahtlikkusest. Hetketuju ajel otsustavad nad abielluda ning nautida aasta sõltumatut elu, mida võimaldavad pulmadeks saadud tšekid ja mesinädalate veetmiseks pakutud häärberid. Abieluleppe juurde käib aga klausel, et teine antakse vabaks kohe, kui tekib väljavaade abielludes parem partii teha. Noorpaari õnn hakkab peale esimest Como järve ääres veedetud kuud murenema, kui nad on sunnitud kolima Veneetsiasse, kus egotsentriline ja silmakirjalik seltskond paneb proovile nende enesekindluse, väärtushinnangud ja armastuse. Sotsiaalne surve on nii tugev, et viib noored abielulahutuse lävele. Õnneks on ilmas tähtsamaid asju kui luksus ja lõbujanu, nende teadvustamine toimub aga läbi valu ja vaimse kasvamise.

"Moodsa briti ulme superstaari Alastair Reynoldsi kolmas eestikeelne raamat on mõtteliseks järjeks jutukogule „Suur Marsi müür“, mis võitis parima kogumiku kategoorias Eesti ulmeauhinna Stalker. „Spioon Europal“ koosneb kolmest omavahel rohkem või vähem seotud loost, milles avatakse lugejale uusi tahke kirjaniku tulevikuajaloost ning kirjeldatakse veidraid maailmu, mis selles universumis asuvad.Kogumiku nimiloos näidatakse meile Päikesesüsteemi äärealasid, Jupiteri kuud Europat 2330ndatel aastatel, mil sinna satub vaenuliku režiimi spioon, keda ootab ees kohtumine veealuseks eluks kohastunud Asukatega. Lühiromaanis „Teemantkoerad“ satub lugeja 26. sajandil planeedile Kolgata, millel kõrgub müstiline ja hirmutav ning omamoodi teadvuslik Torn, mille tippu ronimiseks tuleb igal korrusel järjest ära lahendada raskeid matemaatilisi ülesandeid. Loost tuttava doktor Trintignantiga kohtub lugeja uuesti 2540. aastal jutustuses „Grafenwalderi bestiaarium“, mille rikkurist nimitegelane on endale kokku kogunud kummalise ja võika kollektsiooni erinevaid universumis leiduvaid olendeid. Nüüd on tema „loomaaiast“ puudu vaid poolmüütilise Asukate rassi esindaja…"

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.

Kuuled jutte, kuidas see teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi.See on romaan ellujäämisest ja ühe punaseruudulise jope tähtsusest. Taltsatest leegiheitjatega kaljukassidest. Põhjatust tundrujärvest, kuhu keegi minna ei tohi, ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, ehkki oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline.„Üks rabavamaid abielulahutuse kirjeldusi, mida ma kunagi olen lugenud, halastamatult aus jutustus sellest, mis tunne on, kui sind petab, põlgab ära ja jätab maha sulle kõige kallim inimene.”Jens Liljestrand, Expressen