Книги, похожие на «Elly Griffiths, Koolmekohad»

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Sa teed iga päev ühte ja sama.Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.Sa ei ole üksi.Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …***Järjekordse psühholoogilise põnevikuga „Ma näen sind“ hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh („Ma lasen sul minna“ – maailmas üle miljoni eksemplari müünud raamat, eesti keeles ilmunud 2016. aastal) lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.

London, 1995. Kui oma põlvkonna üks silmapaistvamaid näitlejaid Sir James Harrison üheksakümne viie aastasena sureb, ei jää temast maha mitte üksnes murest murtud perekond, vaid ka saladus, mis on nii šokeeriv, nii vapustav, et võib põhjalikult raputada Inglismaa ladviku alustalasid …Joanna Haslam on noor ambitsioonikas ajakirjanik, kellele antakse ülesanne legendaarse näitleja matustest artikkel kirjutada. Mälestustseremooniale on kogunenud maailma kuulsuste koorekiht. Joanna aga komistab kogu selle glamuuri taga peituvale hämarale saladusele: talle mainitakse kirja, mille James Harrison endast maha jättis ja mille sisu on üle seitsmekümne aasta meeleheitlikult varjatud. Saladust katvaid valede kihte üksteise järel maha koorides põrkab ta kokku jõududega, mis püüavad teda igati takistada, et tõde päevavalgele ei tuleks. Ning et kiri enne teda kätte saada, ei kohku need jõud millegi ees tagasi …

„Tänavatüdruk” on üks põnev lugu minategelase katsumustest, mis ta teele satuvad. Kuidas ta hüppab pea eest tundmatus kohas vette ja püüab seal jões siis kuidagi hulpida. Raamat sisaldab kahte esimest bakalaureuseaastat: Tallinna Ülikooli koolimaja, koridore, eksamiteks valmistumisi, õppejõududega suhtlemist, trammisõite või sõitmata jätmisi, koolipidusid ja kõiki teisi pidusid, mis üliõpilaseluga alati kaasas käivad. Oma autistlikul moel otsib ta filosoofiast abi, püüdes mõista erinevaid küsimusi: kas null on olemas, ja kui on, siis kus ta täpselt on, või kas kaks asja, nii EI kui ka JA, saavad samaaegselt olla.Kaja Kann on Vändras, viielapselises peres sündinud etenduskunstnik. Pärast Viimsi keskkooli lõpetamist asus ta õppima Räpina Aianduskoolis konserveerimise ja toidutehnoloogia eriala. 2019. aastal kaitses ta Tallinna Ülikooli magistrikraadi filosoofia erialal. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud iseõppinud kunstnik, kelle keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav. Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut.