Книги, похожие на «Margit Prantsus, Kommenteeritud juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu»

Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?

Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.

„Muutuvas maailmas on tarvis üha uuesti küsida, kuidas kujundada Piibli aegumatut tähendust just siin ja praegu võimalikult ehedaks ja veenvaks sõnumiks – sõnumiks, mis kuulutab Jumala armastust ja tema kutset kõigile inimestele. Käsiraamat rõhutab kommunikatsiooni tähtsust ja toob esile avaliku kõne põhimõtted. Ometi, selle asemel et piirduda järgnevatel lehekülgedel ütlemisega „nii on“ või „nii peab tegema“, võib avatud hoiakuga lugeja leida siit mõtteid, kuidas oma kuulajaid sisuliselt üllatada, kuidas uuel moel oma sõnumit üles ehitada või olla oma esituses ettearvamatu. Siit leiab materjali edasimõtlemiseks ning uue proovimiseks nii vormi kui ka sisu mõttes. See tähendab, et jutlustaja peaks tulema ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi, sest siit saab inspiratsiooni ja ideid värskeks lähenemiseks tuntud materjalile.“

Ivar Paulson (1922–1966) oli samuti üks neid andekaid noori eesti haritlasi, kes olude sunnil pidi võõrsile siirduma. Alustanud õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas ta neid Hamburgis ja Stockholmis, saavutades 1958 filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga Põhja-Euraasia rahvaste algelistest hingekujutelmadest. Gustav Ränga sõnul oli see “… nagu ukseks usundiajaloo külluslikku varakambrisse …”, kus ta jätkab uurimisi kuni oma ootamatu surmani 1966. Üheks tulemuseks oli ka käesolev teos (Stockholm, 1966), mis asetub Oskar Looritsa klassikalise “Eesti rahvausundi maailmavaate” ja nüüd ka Uku Masingu “Eesti usundi” kõrvale. Teose juhatab sisse üldusundilooline essee “Usust ja usundeist”, ulatuslik kirjanduse ülevaade peatub arusaadavalt aastal 1966. – Ei ole huvituseta sedagi teada, et Ivar Paulson avaldas 1951 ka luulekogu “Päikesele vastu”.

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat.Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas.Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.