Книги, похожие на «Margit Prantsus, Kommenteeritud juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu»

Rooma-Katoliku Tallinna Peeter-Pauli kiriku preestrina on Argentiinast pärit isa Pedro Cervio andnud koguduse liikmetele ikka ja jälle nõu, kuidas elada nii, et meie elu poleks lahutatud kaheks eri osaks – usueluks ja argipäevaks –, vaid et need kaks poolt moodustaksid terviku. Kogumikku “Tarvis on vaid üht” on koondatud 2015. kuni 2017. aastani peetud loengud, kus isa Pedro pakub lihtsas sõnastuses praktilisi juhtnööre ja selgitusi. Näiteks vaatleb ta, mis on palve ning kuidas ja millal palvetada, kes on Püha Vaim ja kuidas ta mõjutab meie igapäeva¬elu, miks on vaja pihil käia jne. Mõned vastused tulevad Jeesuselt endalt, teised pühakutelt, kolmandad paavstidelt. Argentiinlasest isa Pedro on oma raamatu kirjutanud just eesti lugejatele ja eesti keeles. Isa Pedro Cervio on sündinud Buenos Aireses Argentiinas. Ta on õppinud filosoofiat Argentiina Katoliku Ülikoolis ja Navarra Ülikoolis Hispaanias ning teoloogiat Püha Risti Ülikoolis Roomas. Ta pühitseti Rooma-Katoliku Kiriku preestriks 2006. aastal Roomas ja ta kuulub Opus Dei prelatuuri. Enne Eestisse tulemist töötas ta preestrina Hispaanias, Paraguays ja Argentiinas. 2011. aastal kolis ta Eestisse. Ta elab Tallinnas ja teenibPeeter-Pauli katedraalis, töötab Vanalinna Hariduskolleegiumis filosoofia ja ladina keele õpetajana ning Tatari Üliõpilaskodus kaplanina.

Kirjaniku ja sõjandusanalüütiku VIKTOR SUVOROVI „Vanakuradivanaema: Suure Aastakümne kroonika“ on grandioosne 1950ndate lõpu ja1960ndate aastate alguse sündmuste ajaloo rekonstruktsioon. Sel aastakümnelseisis kogu inimkond Nõukogude Liidu ja USA vastasseisu tõttu Kolmandamaailmasõja künnisel, üksnes karvavõrra eemal hukust globaalsestuumakatastroofis. See raamat räägib poliitilistest intriigidest javõimuvõitlusest Nõukogude juhtkonnas, kahe üliriigi ja nende eriteenistustevastasseisust, salajastest luureoperatsioonidest ja inimestest, kes esmalttõukasid inimkonna huku äärele ja seejärel päästsid. Autor jutustabBerliini ja Kariibi kriiside tõelistest põhjustest, millest vaikib ametlikpropaganda, põimides kõigile teadaoleva info kokku vähetuntud faktide jasündmustega. See sensatsiooniline versioon toimunust purustab tavalisedettekujutused ja müüdid XX sajandi keskpaiga poliitiliste võtmesündmusteliikumapanevatest jõududest ja põhjustest.

"Greifswaldi ülikooli uusaja professor Michael North (snd 1954) on alati vaadanud kaugemale ja teadnud, et mered mitte ei lahuta, vaid ühendavad inimesi. Suurema osa inimkonna ajaloost on just veesõidukid olnud ainuke tõhus vahend pidamaks ühendust meretaguste maadega. Uues raamatus astub Michael North pika sammu kaugemale eesti lugejale juba tuttavast „Läänemere ajaloost” (Varrak 2015, tlk Tea Vassiljeva). Merede ajalugu on esmajoones meresõidu ja kaubanduse ajalugu, ning koduste Euroopa veeteede kõrval on siin vähemalt sama olulised ka Aasia ja Aafrika mered ning maailmajagusid ühendavad ookeanid. Kuid kõneks on ka piraadid ja sõjamehed, looduseuurijad ja põgenikud. Maailmamere ajalugu on kaugemale pürgivate, sadamast horisondi taha suunduvate inimeste ajalugu, kes saavad üle pelgusest tundmatu ees ning liidavad maid ja rahvaid – alates esimesest paadisõidust soolastel lainetel kauges minevikus kuni ookeani kaitsmise ja säästliku kasutamise hädavajaduse tunnistamiseni tänapäeval. Avatus maailmale ja muutustele on alati olnud mereäärsete maade ja rahvaste suur võimalus ning eelis. Teaberikka raamatu lugeja avastab ikka ja jälle uusi tahke, mis sel moel näitavad suures plaanis ka Eesti ja tema rahva ajaloolise arengu tagamaid." – Anti Selart

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus