Книги, похожие на «Aivar Kivisiv, Kolmas Vabadussõda»

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani «Sõdurjumala teener». Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis. EKLi 2006. aasta TOP 100 55. koht

See on lugu Mart Laari esimese valitsuse tõusust ja langusest. Põnev ja paeluv nagu kogu too uskumatult dramaatiline ja värvikas ajastu. Kalle Muuli alustas tööd Postimehe esimese Tallinna korrespondendina aastal 1989. Ta on ajakirjanikuna kajastanud laulvat revolutsiooni ja Eesti riigi taassündi, kõiki neid murrangulisi sündmusi, kus maa ja rahva saatus rippus sageli juuksekarva otsas.Nüüd, 20 aastat hiljem kirjutab ta üliharuldastele dokumentidele ja poliitikute avameelsetele meenutustele tuginedes kaasahaarava loo sellest, mis tookord kirjutama jäi. Raamat heidab kirka valgusvihu Isamaa tagatuppa, Laari valitsuse poliitika keerdkäikudele ja skandaalidele. See on justkui järg autori omaaegsetele reportaazhidele, mis pakkusid kõneainet tervele Eestile.

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Ta võttis ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset ning kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Eriti suured võimalused avanesid Timo Lainele rännakuteks siis, kui ta aastail 1991–1992 õppis Tartu Ülikoolis.Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi selle maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning mitmes Ida-Euroopa ülikoolis (Venemaa, Läti, Poola ja Tšehhi) töötanud soome keele ja kultuuri lektor.

Mihkel Tiksi omaelulooline romaan kõneleb elust, rõõmudest ja raskustest, mida on autorile pakkunud Krimm. See on mõtteline järg tema eelmistele ta enda elu kujutavatele romaanidele.Koduste jamade käest Krimmi nostalgiareisile läinud Vanamees jääb endalegi ootamatult Musta mere äärde elama ja kinnisvaraäri ajama. Algab viiekümne kolme aastase mehe kolmas noorus, mida vürtsitavad Ukraina naised ja rahamaias bürokraatia. Kui elu võõrsil ja kodus lõpuks laabuma hakkab, kerkivad Kiievis Maidanile barrikaadid. Kuid miski ei ennusta veel, et Vanamees teist korda elus Vene okupatsiooni kätte satub. Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistluse võitnud teos.

Umbes 5000 inimesele koduks olev pisike Kassisaba on Tallinna üks vanemaid asumeid, mis jääb vanalinna, Uue-Maailma, Lilleküla ja Pelgulinna asumite vahele. Kassisaba teljeks on pea kaks kilomeetrit pikk Koidu tänav, mis ulatub täna läbi Uue Maailma asumi Pärnu maanteeni.Kassisaba tore nimi tuleb suure tõenäosusega muldkindlustuse nurgas asuvast kõrgemast tugipunktist (Katze) välja viiva tee alamsaksakeelsest nimetusest (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt, Gootide reduut paiknes Toompea läänekülje ees tänases Snelli pargis. Kassisaba nime (Kassi saba) on selle piirkonna puhul kasutatud 1732. aastal ehk kümmekond aastat pärast Põhjasõja lõppu. Esimestelt säilinud linnaplaanidelt (1688. aasta omal) on näha, et Kassisaba alal on kujutatud paar peenikest teekriipsu. 1797. aasta linnaplaanil on näha, et heinamaad on jäänud ainult Kristiine maa-alale ning Kassisaba on juba tihedalt asutatud. Valdavalt olid püstitatud ühekordsed puumajad, millel olid ka aiad ning peenramaad, asustatud eestlastega. Kindlasti leidus pea igal krundil oma loomalaut.19.sajandi keskpaigaks oli pilt jälle muutunud, Toomgildi oldermann Hans Heinrich Falck kinkis rahvale Wismari ja Adamsoni tänava vahel asuva Falgi pargi, kus meeleolukaid suvepidusid korraldati. 1887. aastal peeti pargis Harju kooride suur laulupidu. Jaak Juske viib lugeja jalutuskäigule mööda Kassisaba läbi kõigi nende sajandite tänasesse päeva välja. Raamat on järg Juske Pelgulinna, Kalamaja ja Kelmiküla ajaloost rääkivatele raamatutele.