Книги, похожие на «Matthias Johann Eisen, Kodukäijad»

On aasta 2034. Pole mingit lootust, et inimkond võiks maapinnale naasta, taas üles ehitada hüljatud linnad ja valitseda Maad, nagu see kunagi oli. Nõnda kasvab ja areneb see kummaline, väärastunud tsivilisatsioon Moskva metroos, mille jaamadest on saanud linnriigid. Lakkamatu sõjaga käigus on viimaks saavutatud habras võimutasakaal, aga siis kerkib tunnelitest seninägematu uus õudus, mis ähvardab inimkonnale nüüd juba lõplikult otsa teha. Sellele astuvad vastu kolm kõige ebatõenäolisemat kangelast üldse … Ja neil pole aimugi, mis neid ees ootab.Kauaoodatud järg kultusromaanidele „Metro 2033“ ja „Metro 2035“, mis – nagu pealkirigi ütleb ‒ paigutub ajaliselt nende kahe vahele. Lugu võitlustest ja pingutustest ellujäämise nimel sügaval maa all Moskva metroo labürindis pärast Kolmandat maailmasõda.

Ajakirjal Millennium on uued omanikud. Kurjad keeled räägivad, et Mikael Blomkvist on ajast maha jäänud ja ta kaalub koguni elukutsevahetust.Lisbeth Salander on rahutu. Ta osaleb pealtnäha põhjuseta häkkerirünnakus, võttes seejuures riske, mida ta tavaliselt hoolikalt väldib. See ei ole sugugi tema moodi.Ühel hilisõhtul helistab Blomkvistile Frans Balder, tehisintellekti uurimise juhtivteadlane. Balder ütleb, et tal on Ameerika luureteenistust puudutavat informatsiooni, mis võib muuta kogu maailma. Lisaks räägib ta oma kokkupuutest noore superhäkkeriga, kellel on teatud sarnasusi Blomkvistile hästi tuttava naisega.Mikael Blomkvistil tekib lootus kirjutada pommartikkel, mida niihästi tema kui ka Millennium hädasti vajavad. Lisbeth Salanderil on aga nagu tavaliselt oma tegevusplaan. On aeg, et Salanderi ja Blomkvisti teed taas ristuksid.456 lk

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv

Romaani „Rosa“ minategelase, noore tudengi Pareliuse päeviku lehekülgedel kirjeldab Knut Hamsun värvikalt elu Põhja-Norra linnakeses 19. sajandil, inimestevahelisi suhteid, ajendeid, mis tõukavad inimest tegutsema üht- ja teistmoodi, tolleaegseid kombeid ja elukorraldust, suhtestumist mere ja karmi loodusega. Ent ennekõike on see armastuse lugu. Romaani tõeline peategelane ongi armastus – see mitmenäoline tunne, mille äraleierdatud ja ettearvamatuid külgi Hamsun inimhingede suurepärase tundjana haaravalt avab.