Книги, похожие на «Oskar Lõvi, Klaara»

„Neetud taevakivi“ on fantaasiaromaan eesti mütoloogia ainetel, toimumisajaks noorem pronksiaeg. See räägib Kaali kraatri tekkeloost, andes sellele fantastilise värvingu. Taevakivi kukkumisel olid ootamatud tagajärjed – hakkas levima tappev haigus ja haldjad muutusid inimeste vastu vaenulikeks.Saarlased mäletasid seda lugu veel aastasadu hiljemgi.Lugu sellest, kuidas nende maale langes põlev taevakivi, mis tõi endaga kaasa laastava haiguse ning mürgitas haldjate hinged.Lugu sellest, kuidas mandri poiss Aulemb ja tema sõbrad võtsid ette retke kivi hävitamiseks, uskudes ettemääratusse ja saatusesse.Lugu sellest, kuidas need kaks, ettemääratus ja saatus, inimestele alati vingerpussi mängivad.Aga ennekõike oli see lugu, mis pani laste südamed pimedatel õhtutel värisema ja koldehaldja kaitse poole palvetama. Mis siis, et see lugu oli väljamõeldis.Või kas ikka oli?

Ellie Mack oli täiuslik tütar. Ta oli viieteistkümneaastane, kolmest lapsest noorim. Teda armastasid ühtviisi nii ta vanemad, sõbrad kui ka õpetajad. Tema ja ta poiss olid unistuste paar. Kõigest mõne päeva pärast pidid läbi saama riigieksamid ja algama idülliline suvevaheaeg. Kogu elu oli ta ees valla.Ja siis oli ta läinud.Nüüd püüab ta ema Laurel Mack oma eluga edasi minna. Tütre kadumisest on möödas kümme aastat, abielu purunemisest seitse aastat, ja kõigest mõni kuu on möödas sellest, kui Ellie juhtumi viimane juhtlõng päevavalgele tuli. Kui Laurel kohtab aga kohvikus üht sarmikat meest, on talle enesele ehk kõige suuremaks üllatuseks, kui kiiresti nendevaheline flirt millekski sügavamaks kujuneb. Peagi tutvub ta juba Floydi tütardega – ja mehe noorem laps Poppy võtab Laureli hingetuks.Sest Poppy näeb välja nagu Ellie. Ja nüüd hakkavad küsimused, millega Laurel on püüdnud kõigest väest rahu teha, teda uuesti vaevama. Kuhu Ellie läks? Kas ta jooksis tõesti kodust minema, nagu politsei on pikka aega kahtlustanud, või oli tema kadumisel mõni valgustkartvam põhjus? Kes see Floyd õieti on? Ja miks meenutab ta tütar nii jahmatava täpsusega Laureli enda kadunud tüdrukut?Lisa Jewell on rahvusvaheline menukirjanik, kelle sulest on ilmunud 17 romaani, sealhulgas New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller „Ja siis oli ta läinud“. Jewelli teoseid on ingliskeelsetes maades müüdud üle kahe miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud enam kui kahekümne viide keelde. Lisa elab koos abikaasa ja kahe tütrega Londonis.

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.

Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama.Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?