Книги, похожие на «Oskar Lõvi, Klaara»

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegiajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros´is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha.Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik ZsigmondGordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsadhakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikasteärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesseurgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkemteda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatukeegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordonsoovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast jaräpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirjapandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti.Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevalemõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitablähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavateillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga javaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusegaliikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- jakohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõigepopulaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud2edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise jasoome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteetipaljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meiliteel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, onpärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneridiplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elabväikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel