Книги, похожие на «Eero Lattu, Kaitstud Eesti»

Kent, 1940Idüllilises Chilbury külas on teoksil muutused. Naiste südamed murduvad, saates sõtta poegi ja abikaasasid. Kui vikaar otsustab lõpetada laulukoori tegevuse kuni meeste naasmiseni, näib kõik kadunud olevat.Kuid just laulmiseks kokkutulemine on see, mida Chilbury naised neil süngetel aegadel vajavad. Mõned näevad kooris võimalust oma murede unustamiseks, teised aga juhust särada. Kuid ühe külaelaniku jaoks on koor täiuslikuks kattevarjuks, et hävitada Chilbury taasleitud üksmeel.Lummav, paljusid inimesi haarav lugu, mis kulgeb külaintriigidest romantikani ning meeliliigutava elu ja surma olemuseni. Sellisena valgustab Jennifer Ryani esikromaan kodurinde naiste tõelist vaprust alistamatu vaimuga külas.„Chilbury naiskoor“ on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest.New York Timesi ja USA Today menuraamatute autor Jennifer Ryan on sündinud Inglismaal Kentis. Ta kirjutab paeluvaid raamatuid tavalistest inimestest, kes teevad erakordseid asju. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta raamatutoimetaja Londonis ja Washingtonis. Jennifer elab abikaasa ja kolme lapsega San Francisco lahe piirkonnas.

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.