Книги, похожие на «Ernst Enno, Kadunud kodu»

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.

Max Lamas unistab armukesest, kes räägib kõiki ta keeli. Otsingud viivad ta Stockholmist Itaaliasse, kus ta õpib tundma üht markiisi, kes on laostumise äärel. Ellinor on pärit ühest Lõuna-Rootsi külakesest. Ühel päeval paneb ta üles tutvumiskuulutuse: Ma olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest. Ja Lucrezia on tunnistajaks oma vanaema allakäigule tühjaks jäänud palees.Omavahel põimuvate romaanilõimede keskmes on mehe pilk naisele – aga ka võrgutamine ja alandus, armastajate südantlõhestav olukord ja unistus mõistmisest.Romaan „Polüglottidest armastajad“ sai 2016. parima ilukirjandusteose Augustipreemia, mis on oma nime saanud August Strindbergi järgi ja mis on üks Rootsi tunnustatumaid kirjandusauhindu.

Ühel novembrikuu reedeõhtul kukub ameeriklasest ajakirjanik alla oma ajutise elukoha, Stockholmis asuva ühiselamu viieteistkümnendalt korruselt. Enesetapuna on tegu peaaegu ideaalse juhtumiga ja Stockholmi piirkonna politseinikul piisab põgusast pilgust olukorrale jõudmaks enesestmõistetava järelduseni, et juhtum tuleb lõpetada. Enesetapu kohta on isegi paber, sest surnul jätkus viisakust jätta maha hüvastijätukiri. Küll pisut kummaline ja olukorda arvestades üllatavalt hästi kirjutatud, toonilt peaaegu luuleline: „Minu elu on möödunud suveigatsuse ja talvekülma vahel.”Ent riigi kriminaalpolitsei komissar Lars Martin Johansson ei saa juhtumit kuidagi peast. Pealekauba on ta ootamatul ja arusaamatul moel ise sellesse segatud. Tavalise rutiinse juhtumina alguse saanud loost kujuneb veidraid teid pidi Rootsi läbi aegade suurim mõrvajuurdlus. Jahmatav ja paeluv romaan näitab nii politsei kõige hullemat argipäeva, mis on täis künismi ja toorest sõnakasutust, kui ka hämmastavaid kõrgel tasemel toimuvaid politsei- ja poliitikaintriige.Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni sulest on varem eesti keeles ilmunud komissar Bäckströmist jutustav triloogia „Linda mõrva juhtum“ (2015), „“Kes tapaks lohe“ (2015) ja „Tõestisündinud lugu Pinochhio ninast“ (2015). Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. 548 lk

Kadi Tombre on noor ja ilus ning nii edukalt abiellunud, et teda võikslausa kullakaevajaks pidada. Praegu on tema elus pingeline periood:abikaasa Tõnis kandideerib peaministriks ning kogu kodune elu on allutatudvalimisvõitlusele. Lisaks ilmneb, et mehe poeg eelmisest abielust omasmingit valget pulbrit ning tuleb nüüd isa juurde ümber kasvama. Kasvatajaksaga peab hakkama Kadi, sest mehel pole aega.Kogu see kõrgel seltskondlikul tasemel melu on siiski vaid pealispindnetühi-tähi, saab Kadi ootamatult teada. Võõras, kellega ta rahumeelivestlusse astub, kannab kaasas kohutavaid saladusi ning Kadist saab oludesunnil eradetektiiv, kel tuleb silmitsi seista inimloomuste kõigevastikumate tahkudega.