Книги, похожие на «Ernst Enno, Kadunud kodu»

Neli lugu ühelt meie ajastu suurimalt krimikirjanikult: kiire tempoga ja riuklikud mõrvamüsteeriumid, mis pakuvad, autori enda sõnu kasutades, üheskoos suurepärast meelelahutust. Populaarne krimikirjanik kirjeldab kuritegu, millega ta ise viiskümmend aastat tagasi kokku puutus. Pedantse, auväärse ja teiste suhtes hukkamõistva ametniku salajane armastus pornograafia vastu pole ainus põhjus, miks ta endast kui mõrvatunnistajast märku ei anna. Dalglieshi ristiisa palub tal uuesti alustada kurikuulsa mõrvaloo uurimist, kuna loodab, et nii saab ta süda oma pärandi osas rahu, kuid tegelikult tuleb selle käigus päevavalgele tõde, mida isegi erakordselt õiglane ja seaduskuulekas Adam Dalgliesh avaldada ei soovi. Värskelt ametisse astunud seersant Dalgliesh leiab end lahendamas läbi ja lõhki Agatha Christie stiilis juhtumit. Kõik need neli lühilugu on ühtaegu mängulised ja geniaalse süžeega; koos kirjaniku firmamärgiks saanud elegantse jutustamisstiiliga ja teravmeelse pilguheiduga inimloomuse kõige keerulisematele, et mitte öelda hävitavamatele omadustele, on siin esindatud ka kirjaniku ulakas huumorimeel. Tõeline maiuspala paljudele P. D. Jamesi fännidele ja kõigile teistele, kes meisterlikust mõrvaloost mõnu tunnevad.
P. D. James (1920–2014) oli Briti krimikirjanik, kes on võitnud laialdast tunnustust romaanidega, millest enamiku peategelaseks on politseiuurija Adam Dalgliesh. Eesti keeles on temalt ilmunud romaanid „Surilina ööbikule“, „Naisterahvale sobimatu töö“, „Mõrvamuuseum“", „Kata ta nägu“, „Vägivaldne surm“ ja „Tuletorn“.

Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö „Aloise“ on hoogne seiklusjutt rüütliromantika austajatele. Tegevus toimub 14. sajandil väljamõeldud Habingeni kuningriigis kusagil Põhja-Alpides, kus amatsoonlik kuningatütar Aloise on sunnitud tavapärased seltsidaamid ja pikad kleidid vahetama ratsarüü ja ammu vastu, et jääda ise vabaks ja kaitsta vallutajate eest ka oma riiki. Autor Eve Laur on ameti poolest tõlkija, „Aloise“ on tema esimene romaan.

„Igaüks on peremees ja tedaaustud-hinnatud me kodumaal…“Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.

„Jevgeni Onegin“ on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb.Eesti keelde on „Jevgeni Onegini“ tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks.

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast, kes oli väikest kasvu ja pealegi veel naissoost, Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu: Alexandrina oli alati olnud oma ema mõju all ega olnud troonile asumiseks piisavalt jõulise natuuriga. Ometi, alates hetkest, mil kuningas William IV suri, üllatas noor kuninganna kõiki: ta loobus vastumeelsest esimesest eesnimest; nõudis esimest korda elus, et ta võiks emast eraldi magada; teatas otsustavalt, et kohtub oma ministritega nelja silma all.Ühest neist ministritest, lord Melbourne’ist, sai Victoria erasekretär. Ehk oleks temast võinud saada ka midagi enamat, kuid kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtunud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …Tuginedes Victoria päevikutele, toob menukate ajalooraamatute autor Daisy Goodwin meieni suurepärase romaani noore kuninganna värvikast elust. Daisy Goodwin on ka populaarse Inglise draamasarja „Victoria“ autor ja stsenarist.