Книги, похожие на «D. A. F. de Sade, Justine ehk Vooruse õnnetused»

Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.

Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst. Romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest.Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Hauakivigi olgu aegsasti valmis, kui kord juba odavalt saab. Testamendis võtab toriseja kokku oma materiaalse ja vaimse pärandi, mida on ei rohkem ega vähem kui terve põlvkonna jagu. Toriseja tahab ise otsustada, kes saab maja, kes Vord Eskorti ja kummale miniale jääb kumb perenaise ehetest. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda.Eesti keeles on ilmunud varem Tuomas Kyrö „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012).

Süüria, 1098.Pärast otsustavat lahingut, kus ristisõdijatel õnnestus uskmatute käest vabastatud Antiookia all purustada moslemite abivägi, on peategelane, üks selle lahingu kangelastest, kuulutatud lindpriiks ja tema armastatu on normannide käes pantvangis. Ta alustab teekonda, et jõuda oma armsamani, ühendada lõhenenud lihtrahvaarmee ja viia see Jeruusalemma alla. See on teekond läbi pimeduse.“Müürideta aed” on kolmas osa Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast. Tiit Aleksejev (snd 1968) pälvis sarja esimese raamatu “Palveränd” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

Inimkond on ähvardavast, neljasaja aasta pärast toimuvast tulnukate sissetungist vapustatud. Tulnukate inimsoost kollaborandid on küll alistatud, kuid trisolarislased on Maale läkitanud soofonid – osakesed, mis annavad neile ligipääsu kogu inimkonna informatsioonile. Nii teab vaenlane Maa kaitseplaanide kohta kõike, vaid inimmõistus üksi on nende eest varjatud.
Sellest ajendatuna käivitatakse söakas projekt Müüripiidlejad, mis annab neljale inimesele tohutult vahendeid salajaste strateegiate väljatöötamiseks ning mida varjatakse pettuse ja jälgede segamisega ühtviisi nii Maa kui ka Trisolarise eest. Kolm müüripiidlejat on mõjukad riigimehed ja teadlased, neljas aga täiesti tundmatu. Tagasihoidlik Hiina astronoom ja sotsioloog Luo Ji on oma uuest staatusest jahmunud. Ta teab vaid seda, et just tema on müüripiidlejaist see, keda Trisolaris tappa tahab.
Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob oma triloogias „Mälestusi Maa minevikust“ osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, triloogia esimese osa „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna. „Kolme keha probleem“ on pälvinud ka Eesti ulmeühingu Stalkeri auhinna 2019. aastal ilmunud parima tõlkeromaani kategoorias.
„Pime mets“ on triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ teine osa.

Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Tööde eesmärk on mineviku tähtsündmusi täpselt vaadelda ja dokumenteerida ning selle kaudu leida vastused paljudele ajaloos vastuseta jäänud küsimustele … ning sealjuures ise ellu jääda! Üsna varsti selgub, et tarvitseb astuda üksainus vale samm ja ajalugu annab vastulöögi. Selge on ka see, et rinda pista ei tule üksnes ajalooga.Jodi Taylor, kes on kirjutanud kümmekonnast raamatust koosneva Saint Mary kroonika, ütleb enda kohta, et oma lähedaste, õpetajate ja tööandjate pahameeleks elas ta aastaid oma mõtetega kusagil kaugel, kuni viimaks tabas teda õnnelik äratundmine, et unistusi tuleks kuidagi ära kasutada, ja ta haaras sulepea. Aga seda, mida ta tahab hakata tegema siis, kui on suureks kasvanud, ei tea ta endiselt.