Книги, похожие на «D. A. F. de Sade, Justine ehk Vooruse õnnetused»

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunnevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on talle abiks moto „Kiirus ja eneseusaldus!“Norra lastekirjanik Maria Parr on saanud oma menuka raamatu „Vilgukivioru Tonje“ eest mitmeid auhindu, sh Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aasta parima lasteraamatu auhinna.

Ühes Stockholmi eeslinna kortermajas võetakse kinni viis väljasaatmisele mõistetud aafriklast, kellest üks saab põgenemiskatsel kuulitabamuse. Laskjaks osutub staažikas politseinik, kes on selle mõrva ette kavatsenud. Politsei sisejuurdlust asub läbi viima Keskkriminaalpolitsei eriüksus ehk A-rühm eesotsas Paul Hjelmi ja Kerstin Holmiga. Peaaegu samal ajal leiab murdvaras ühest Stockholmi kesklinna korterist laiba. Hüvastijätukiri, mis viitab enesetapule, sisaldab krüpteeritud sõnumit ja viib uurijad veel ühe võika kuriteo jälgedele. A-rühma kohale laskub mineviku paine, kui selgub, et tulistajat ja Kerstin Holmi seob ühine keeruline minevik. „Suured veed“ on viies raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Varem on eesti keeles ilmunud „Misterioso“ (2008), „Veresüü paine“ (2010), „Koos mäeharjale mingem“ (2012) ja „Europa blues“ (2013).

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.