Книги, похожие на «Jüri V. Grauberg, Karutapja»

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast, kes oli väikest kasvu ja pealegi veel naissoost, Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu: Alexandrina oli alati olnud oma ema mõju all ega olnud troonile asumiseks piisavalt jõulise natuuriga. Ometi, alates hetkest, mil kuningas William IV suri, üllatas noor kuninganna kõiki: ta loobus vastumeelsest esimesest eesnimest; nõudis esimest korda elus, et ta võiks emast eraldi magada; teatas otsustavalt, et kohtub oma ministritega nelja silma all.Ühest neist ministritest, lord Melbourne’ist, sai Victoria erasekretär. Ehk oleks temast võinud saada ka midagi enamat, kuid kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtunud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …Tuginedes Victoria päevikutele, toob menukate ajalooraamatute autor Daisy Goodwin meieni suurepärase romaani noore kuninganna värvikast elust. Daisy Goodwin on ka populaarse Inglise draamasarja „Victoria“ autor ja stsenarist.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Victoria, armas sinisilmne tütarlaps, oli terve oma elu elanud muretult vaikses linnakeses. Vaid oma armastatud romaanidest sai ta teada armastusest ja kirest, kohutavatest kuritegudest ja uskumatutest seiklustest. Kuid ükskord sai see kõik tema jaoks reaalsuseks. Kõik algas kesköisest kohtumisest talvisel teel…

Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada. Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud! Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu