Книги, похожие на «Katrina Kalda, Jumalate aritmeetika»

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Romaani tegelasteks on veidravõitu vanahärrad, tippteadlased, kes on pensionieaks kolinud maalilisse väikelinna ja jätkavad seal fanaatilise innuga oma elutöö täiustamist. Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab kõike soola ajaloost ja on veendunud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, härra Andreas Berend von Uexkülliga, kes on vägeva mündikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning võtnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda värvistab kohalik polüglotist luuletaja-sürrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanägemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle üle muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse. Vennaskonda tabab aga suur oht – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest ümber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaažikabineti ja muuga. Romaanis kogetakse elutute “asjade mässu” inimkonna vastu ja tutvustatakse väljasuremisohus oleva kurnimängu reegleid ning muudki.

Provintsitüdruk Germinie tuleb Pariisi ning satub teenijannaks vanapiiga preili de Varandeuil’ juurde, kes temasse kiindub. Armastust ihkav abiellumisväljavaateta neiu pühendab kogu oma headuse ja helluse naabripoiss Jupillonile, ent lapsest sirgub mees ja Germinie armub temasse ennastunustavalt. Sellest armastusest saab Germinie hukatus. Kirjanikest vendade Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) de Goncourti romaani aluseks on nende kunagise teenijanna traagiline elukäik, millest nad kuulsid alles pärast tolle surma. Kui raamat 1865. aastal ilmus, sai see nördinud vastuvõtu osaliseks, sest esimest korda oli romaani peategelane teenijanna, inimene lihtrahva hulgast. Hiljem tunnustati teost kui esimest naturalistlikku romaani prantsuse kirjanduses.

Suurbritanniast pärit lavakunstiõpilane Claire elab New Yorgis tööloata ja haarab kinni ainsast käeulatuses olevast teenimisvõimalusest, etendades hotellide baarides kergemeelseid näitsikuid, et aidata ühel lahutusadvokaatide firmal truudusetuid abielumehi vahele võtta.Kui üks tema sihtmärk muutub mõrvajuurdluse objektiks, palub politsei Claire’ilt, et too kasutaks oma näitlemisoskusi kahtlusaluselt ülestunnistuse väljameelitamiseks. Aga Claire’il on kahtlusi selle osa suhtes, mida teda tahetakse mängima panna. Kui Baudelaire’i surmahõngulise luule uurimisele pühendunud kirjandusteadlane Patrick Fogler on tõesti mõrtsukas… Või on ta hoopiski kõige korralikum abielumees, keda Claire on kunagi kohanud? Ja kas selles lavastuses on peidus veel midagi peale selle, mida temale on räägitud?Ja siis taipab Claire, et ta on võtnud vastu kõige ohtlikuma rolli oma elus. Enam ei ole selge, kas tema jahib tapjat või jahib ülimalt rafineeritud sadist teda ennast …Et kahtlusaluse haigeid erootilisi kihusid täpsemini paika panna, ühineb Claire põrandaaluse BDSM-netikogukonnaga ja käib piitsutamiskeldrites. Aga see kõik on lapsemäng võrreldes baudelaire’likul dekadentsimaastikul aset leidvate tõeliste roimadega.