Книги, похожие на «Harvard Business Review (HBR), Juhi käsiraamat»

Me langetame iga päev otsuseid – selle kohta, mida osta või süüa, raha paigutamise või oma laste tervist ja haridust puudutavate küsimuste kohta. Kahjuks on meie otsused sageli halvad. "Nügimine" räägib sellest, kuidas me neid otsuseid teeme ja kuidas saaksime neid teha paremini. Paljude silmi avavate näidete ja mitmekümne aasta käitumisuuringute tulemuste abil näitavad nobelist Richard H. Thaler ja Harvardi ülikooli õigusteaduskonna professor Cass R. Sunstein, et mitte ühtegi valikut ei esitata meile neutraalsel viisil, ja et me oleme kõik vastuvõtlikud kallutavatele teguritele, mis viivad halbade otsusteni. Aga teades, kuidas inimesed mõtlevad, võime kasutada mõistlikku «valikuarhitektuuri», et nügida inimesi parimate otsuste poole, piiramata seejuures valikuvabadust.

Aina suuremaks paisuvat ettevõtet kipub ühel hetkel organisatsiooniline jäikus tabama ja nii jääbki algusaegade innovaatilisest särast vaid kahvatu vari järele: uuendused loovad sooda pinnase kasvuks, mis definitsiooni järgi tähendab suurenemist, muutes uuendamise nõnda veelgi raskemaks. Paradoksaalsel kombel paisub koos kasvuga ka vajadus uuendada, sest konkurents surub armutult peale: nad kas püüavad sind kopeerida või millegi veelgi võimsamaga pikali joosta. See on nagu koormustest, kus meedikud lisavad jooksulindile kiirust juurde nii pea, kui hakkad end piisavalt mugavalt tundma. Firmade tüüpiliseks „surma“ põhjuseks on võimetus pidada sammu uuendustega, millele nad ise on oma kõrghetkel hoo sisse lükanud. Saatuslikuks saanud „haigusteks“ on inerts ja bürokraatia, riskitaluvuse kadumine, hirm olemasolevate toodete kannibalismi ees, jäigalt juurdunud arendusprotsessid, vanadest ärimudelitest pimesi kinnihoidmine, liigne puudulike finantsmõõdikute usaldamine ja juhtimise lühinägelikkus. Hüpotees, et ka suuremad organisatsioonid võivad uuenduslikud olla, on pakkunud Gary P. Pisanole pikki aastaid rohkelt tegevust. Nii tema kui ka teiste teadlaste tööd on viinud järeldusele, et eduka uuendamise aluseks on strateegia, korralduslike süsteemide ja kultuuri kombinatsioon, mille loob õige juhtimine. „Ettevõtte loov arendamine“ uurib, kuidas organisatsioone teisiti kujundada ja juhtida, et nende uuenduste elluviimise võimekus ei väsiks.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

Ajad, kus lastekasvatuse eesmärgiks oli õpetada vastuvaidlematut sõnakuulamist ja vanemate võimule allumist, on möödas. Seetõttu ei saa me enam kasutada neid lastekasvatusmeetodeid, mille eesmärgiks oli kuulekuse kasvatamine. Meie kõigi soov on näha oma lapsi iseseisvate, vastutusvõimeliste, avatud ja endaga kontaktis olevate inimestena. Selliseks saab laps kasvada vaid perekonnas, kus kõige olulisemaks on vanema ja lapse vaheline lähedane ja avatud suhe. Paraku pole enamik meist oma lapsepõlves sellist kasvatust kogenud ning ainus, mida me sageli teame on see, kuidas me EI TAHA oma last kasvatada. Jesper Juuli raamat annab lapsevanematele võimaluse leida vastused paljudele põletavatele ja seni vastuseta küsimustele. Piiride panemine, vastutuse võtmine, otsuste tegemine, lapse enesehinnang ja eneseaustus ning teised ülimalt olulised teemad leiavad selles raamatus põhjalikku ja kaasaegset käsitlust. Kui meie laste käitumine paneb meid tundma, et oleme lapsevanematena läbi kukkunud, siis on põhjuseks peaaegu alati see, et me pole suutnud muuta oma armastavaid tundeid armastavaks käitumiseks ja oma häid kavatsusi tõhusaks koostoimimiseks. Meie laste tarkus seisneb selles, et kohe sünnist alates suudavad nad oma tundeid väljendades anda meile tagasisidet. Lapsevanem saab seda tagasisidet kuulata ja sellest õppida, luues seeläbi oma lapsega veelgi lähedasemad suhted. Jesper Juul sündis 1948. aastal Taanis ja on ametilt pereterapeut ja -nõustaja. Juul on rahvusvaheliselt tunnustatud peresuhete alane autoriteet ja mitmete raamatute autor. Ta on pereteraapia keskuse Kempler Institute of Scandinavia direktor ning töötab ka Horvaatia rahvusvahelises perenõustamise keskuses, jagades oma aega Kopenhaageni ja Zagrebi vahel.