Книги, похожие на «Jonas Jonasson, Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus»

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.

See mees võlus ta ära, siis aga kadus, lihtsalt haihtus õhku, nagu poleks nad kunagi kohtunud. Möödus tervelt kaks kuud, mille jooksul Alice oli peaaegu aru kaotamas, tehes kõikvõimalikke oletusi, kuhu võis ta südame vallutaja kaduda. Kuid vaevalt sundinud end meest unustama ja pöördunud tagasi endise stabiilse elurütmi juurde, tungib Steven taas ta ellu. Seekord kõrvaldab Alice ta ise, eemaldab nagu pinnu silmast. Aga ei, Steven jälitab teda justkui kuri saatus. Millal see kõik ometi lõpeb? Ja ootamatult teeb Alice uskumatu avastuse: lisaks vihkamisele on tal tekkinud Steveni vastu hoopis teine, sama tugev tunne – armastus…

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Umbes viiel protsendil teismelistest on diagnoositud söömishäire ja eeldatakse, et 20 protsendil jääb see diagnoosimata. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi. Umbes 40 protsenti söömishäirete all kannatajatest ei parane haigusest iial.Halvimal juhul võib see lõppeda surmaga.Sest liiga paljud inimesed mõtlevad, et nende tegudel ei ole tagajärgi.Ja liiga vähesed inimesed on valmis sekkuma seal, kus seda hädasti vaja on.*Selle raamatu peategelane, 15-aastane Deivi ei tahtnud saada osaks ehmatavast statistikast ja tema 22-aastasel versioonil polnud kavaski hakata minevikusündmusi uuesti läbi elama. Ent mõnikord on elul kombeks ennast serveerida meie soovidega arvestamata.