Книги, похожие на «Thomas Sjöberg, Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest»

Üle kolmesaja lehekülje täis meie oma Eestimaa treenerite läbielatud juhtumite, kogemuste, põhimõtete ja järeldustega. Lugeja saab teada mitmed erinevad teed kuidas üks või teine treener oma teed alustas, milliste karidega kohtus ja kuidas neid ületas, kuidas tulid esimesed võidud ja ka kaotused ning kuidas kõigest sellest välja tuldi ja siiani oma teed jätkatakse.Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila, Tõnu Kaukis toovad meieni treenerielu rõõmud ja mured.Saame teda miks üks või teine treener kindlasti ei tee või siis samas peab ülioluliseks. Millised on põhimõtted millega on edu saavutatud ja kuna on tulnud tunnistada, et oleks saanud paremini. Puudu pole ka elulistest seikadest nii sportlastega seonduvalt , kui ka väljaspool seda. Isegi saame teda kellel on kasutuses „ elueliksiir“ mis toob haigusest välja ühe päevaga ning ka selle retsepti ja kasutusjuhendi.Mõned vahepalad, treenimise ajaloost, meie edukate sportlaste arvamustest aegade tagant oma treenerist ja üht-teist veel. Väärikas kokkuvõte meie tänase päeva treenerite oskusteabest ja mõtetest. Olgu see kõik väikeseks kummardus kõigile kes seda ametit on pidanud ja hetkel peavad Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel. Eks seetõttu ole ka pealkirjas äratoodud sõna – kogemus- suure tähega, et see kogemus mida meie treenerid on aegade jooksul talletanud , väärib lugupidamist ja suurt austust.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

Einar Laigna (sünd 1937) on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuteülese perspektiivi. Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks. Käesolev raamat on tagasivaade Einar Laigna eluteele, kus leidub kohtumisi suurepäraste inimestega ning loomulikult ka inimlike puuduste ja nõrkustega. Oma elule vaadates tõdeb Einar Laigna vaid üht: «Olen kätel kantud!»

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“Vahur Laiapea,dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator„Ivar Heinmaa filmib kaheksatkümmet erinevat kriisi ja sõda viiekümnes riigis. Belglane Pieter-Jan De Pue filmib Afganistanis aastaid visalt oma uhket „Valgustatute maad“. Istub neli korda vangis, kaotab kogu võttetehnika ja filmib edasi võimalikult lihtsate vahenditega (käsitsi üles keeratava kaamera vedru ei vaja elektrit). Ameeriklane Matthew Van Dyke filmib, sõdib ja istub vangis Liibüas. Jõuab üksikkambris vaimsesse ummikseisu, aga teeb auhinnafilmi.Vahur Laiapea läheb Afganistani, kus teenimist Nõukogude vägede koosseisus tal õnnestus noore mehena vältida. Käib seal viis korda, kuni Taliban ta röövib ja julgeolekuteenistus vangi paneb. Istub kaks kuud vanglates kahel pool mõttelist rindejoont.Mulle tunduvad need kõik palverännakutena, mille käigus otsitakse elu mõtet. Teiste eludesse süüvides püütakse leida üles iseenda elu sügavam tähendus. Paraku purunevad nende rännakute käigus tihti kodused pered, kukuvad kokku ripakile jäänud töösuhted. Ja hiljem juureldakse, ega elu mõtestamine hoopis elu purustanud.Siinse raamatu kirjeldus on täpne, napp ja klaar. Ometi jääb midagi avamata. Midagi, mida ehk Vahur isegi praegu ei tea. Mina jään ootama kokkuvõtet, mille ta teeb vast aastate pärast. Kas Afganistanis käigud olid vaeva ja riske väärt? Kas need aitasid kedagi, kas mõtestasid ta elu ja filmimehetööd? Kas kõiges oli mingi suurem tähendus või õpetus? Aga võimalik, et kui midagi säärast on, on see nii isiklikes vahetutes kogemustes kinni, et sõnastamisel pole mõtet. Sarnast kogemust omamata ei saaks ma aru nagunii.Nii ei oska ma õieti kuhugi taustsüsteemi asetada ka praegust raamatut, mis pisarateni puudutas. Aga heade tekstidega on tihti nii. Sa tead, et midagi neis on, aga lõpuni lahti hammustada ei oska. Tekstid jäävad paika panemata, küll aga käivitavad veel hiljemgi uusi mõttekäike.“Peeter Sauter raamatu järelsõnas

Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”