Книги, похожие на «Christie Watson, Hoolivuse keel»

„Nad olid natsid“ on Soome tunnustatud ajakirjaniku, ajalehe Helsingin Sanomat kultuuritoimetuse juhataja Katarina Baeri vanavanemate lugu. Esimene maailmasõda andis baltisakslastest Baeride suguvõsale hoopis teise suuna kui arvata võinuks. Pärast Baltimaade iseseisvumist sidus nende saatused endaga natsi-Saksamaa tõus. Dramaatiliste ajaloosündmuste käigus said neist Natsionaalsotsialistliku Saksa Tööpartei liikmed ‒ aatelised ja aktiivsed natsid.Katarina Baer (sünd 1969) on töötanud aastaid ka Helsingin Sanomate majandustoimetaja ja Berliini kirjasaatjana. Raamatut kirjutama ajendas teda püüdlus saada selgust, mis pani heast perest pärit Gerhard ja Ortrud Baeri osalema mutrikestena ühes 20. sajandi kurikuulsaimas ja hukatuslikumas liikumises.Kahe tavalise noore täiskasvanu parimad aastad möödusid süngel ajal, kuid sellest hoolimata olid nende elus esikohal samad teemad nagu teistelgi: pere rajamine ja kodu leidmine, elus edasijõudmine ja turvatunne. Miks nad hakkasid natsideks? Kas nad olid süüdi sõjaaegsetes inimsusevastastes kuritegudes? Milles nad täpselt osalesid? Milline oli nende lähiring ja lapsepõlv? Taustauuringud ning pere arhiivist pärit kirjad ja fotod pakuvad Eesti lugejale ajalooliselt huvitavat sissevaadet 19.‒20. sajandi Liivimaa baltisakslaste elukorraldusse.„Nad olid natsid“ klaarib haaravalt, hingekriipivalt ja inimlikult ühe perekonna minevikku, mille üle järeltulevad sugupõlved ei saa ise otsustada, kuid mille pitserit neil kanda tuleb. Raamat on ääretult ajakohane ka tänase Euroopa kultuuriliste kokkupõrgete ja lahknevuste taustal.

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.