Книги, похожие на «Deborah Ball, Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest»

"Südasuvi 1981. Menunäitlejad Tõnu Kark ja Urmas Kibuspuu higistavad tulise päikese all. Seljas on neil paksud karusnahka vammused, peas aga kohevad ja soojad parukad. Mööda põski voolab tasapisi alla sulav grimm. Lavastaja Helle Karis teeb Karksi ümbruses lastefilmi „Nukitsamees“ võtteid. Kark ja Kibuspuu on Metsamoori laiskadest kollidest pojad Mõhk ja Tölpa. Palavus muutub nii tapvaks, et kahe stseeni vahel võtavad mehed jalad selga ja sörgivad Karksi-Nuia külapoodi. Õlu on soe, aga ikkagi õlu. Kumbki haarab vahtu ajava pudeli pihku ja vajub kergendusohkega haljasala ainsale pingile. Üks mees on seal juba ees, aga muid istmeid lähedal pole…"Siit raamatust leiad 250 põnevat ja naljakat juhtumit Eesti kuulsustega. Kimp ootamatuid, vähetuntud või ülepea uskumatuid seiku tuntud eestimaalaste elust teeb tuju heaks ja kinnitab, et kuulsuse lakikihi all võib peituda ka võluv isiksus!Loe rohkem raamatu kohta Rahva Raamatu blogist ja Elutarga raamatututvustusest!

„Ebaloomulikud põhjused“ on raamat, mida pole võimalik käest panna, unikaalne pilguheit ebatavalise elukutse kulisside taha ja ellu, mida on raske isegi ette kujutada.Kui surm on ootamatu või selle põhjus pole selge, on kohtupatoloogi ülesanne see välja selgitada. Iga selline juhtum on omaette krimilugu – ja tänu oma oskustele, pühendumusele ja vaistule on dr Shepherd lahendanud neid ligi 23 000. Aga elu koos surmaga, oma silmaga inimkonna kõige süngemate külgede tunnistajaks olemine nõuab oma hinda ning autor räägib avameelselt ka sellest, mida see kõik on läinud maksma talle ja tema perekonnale.

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat