Книги, похожие на «Greg Brooks, Freddie Mercury elust tema enda sõnadega»

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg

See raamat on eelkõige nn vilepuhuja lugu, isiklik, kuid suure üldistusastmega triller. Dokumenteeritud algusest lõpuni. See on Skandinaavia pankade ning meie meedia, ametiühingute ja poliitilise eliidi korruptsiooni avaldamine pretsedenditul moel.Samuti on see Ida-Euroopa lugu ajast peale vabariikide iseseisvuse taastamist. Või siis kriitika selles kohta, kui vähe iseseisvust meil tegelikult on.Hannes Veskimäe töötas kümme aastat pankades. Ta räägib isikliku loo raha kummardamisest ning miks ta sellest võõrdus, kaitstes Eesti ettevõtjaid Swedbankis peale 2008. aasta kriisi ning luues Nordea panka ametiühingu töötajate kaitseks.

Ajakirjanik Ene Hion on kogunud ja kirja pannud mälestused oma kolleegist, nüüdseks legendaarsest Valdo Pandist, keda võib pidada Eesti raadio- ja teleajaloo ikooniks, epohhiloovaks loominguliseks isiksuseks. Hion, keda sidus Pandiga paarikümneaastane koostöö raadios ja televisioonis, avab meile Valdo Pandi fenomeni läbi enda ja kolleegide mälestuste, tutvustades mehe tegemisi ja avades tema isikupära kujunemise telgitaguseid, andmata sealjuures liigseid hinnanguid ning kiskumata esile suhtedraamasid. Lugu suurmehest on kirja pandud niisama hoogsalt ja värvikalt, nagu oli ka Pandi enda mitmekülgne isiksus. Lugedes suurmehe tegudest oma aja valguses, vakatab muu maailm just samuti, nagu omal ajal vakatas Pandi teleülekannete ajaks ülejäänud elu terves Eestis. Igale ajakirjanikule on aga käesolev teos lausa kohustuslik kirjandus, sest äratundmist ja õpetlikku jagub nende kaante vahel küllaga.Eriti huvitavaks teevad raamatu katked Valdo Pandi enda tekstidest ja märkmetest, mida pole kunagi varem trükis avaldatud. Ühtlasi on see esimene teos, millest leiame Valdo Pandi loomingu ülevaate.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.